Seda aastat kokku võttes annaks Ansipile ordeni

Ometi olen üsna kindel, et  2011 võime ajalukku kirjutada ühe eduka ja õnneliku aastana. Miks? Minu jaoks oli murdepunktiks IMFi septembris avaldatud raport maailmamajanduse kohta, kus Eesti oli esimest korda tõstetud arenenud riikide hulka. Oleme samas klubis, kus Saksamaa, Soome või USA.  Jätsime meiega varem saatust jaganud Läti ja Leedu oma liivakasti maha ning ise mängime kõrgliigas. Kas me oleks julgenud sellest veel paar aastat tagasi isegi unistada? Igatahes tuleb president Ilvesel selle saavutuse eest Andrus Ansipile orden anda. Jürgen Ligile muidugi ka.

Tõsi ta on, et viimaste kuude jooksul on eurotsooni reputatsioon kõikuma löönud. Praegu pole rahaliit enam kaugeltki see,  mis ta oli veel aasta tagasi. Aga ikkagi ei tahaks me ju olla lätlase nahas, kellel maksevahend on latt ja kes peab kõrgete maksudega veel aastaid IMFi laene lunastama. Buumiaastatel nautisid nad küll suuremat pidu kui meie.

Veel aasta tagasi oli Eesti riik väike subjekt Euroopa tagahoovis, kellel majanduskriis oli jalgu alt ära löömas, tööpuudus kõrge ja tulevik troostitu. Praeguseks on toimunud metamorfoos. Oleme muutunud paipoisiks, keda tunnustatakse ja hinnatakse. Eesti majanduskasv on hetkel eurotsoonis kõige kiirem ja ennustatakse, et hoiame liidri kohta ka tuleval aastal. Rahvusvahelised autoriteedid alates The Economistist seavad Eesti eelarve ja laenupoliitikat eeskujuks  maailma vägevatele.

Selle kiituse väljateenimiseks oleme maksnud ränka hinda. Meil on väikeriigi kohta valusalt kõrge tööpuudus ning arenenud maailmaga võrreldes näruselt väiksed palgad.  Statistika ütleb et meil on ainult 50 000 palgasaajat, kelle sissetulek küünib üle tuhande euro, ehk kellel jääb raha üle esmaste vajaduste täitmisest. Tuhanded noored ja haritud on läinud välismaale just kõrgemat palka teenima. Ettevõtja jaoks muudab selline olukord problemaatiliseks siseturule investeerimise.  Oleme nõrka siseturgu kompenseerinud hoogsa ekspordiga. Kuid paljudel juhtudel on meie esimene ekspordiartikkel meie endi vaesus odava tööjõu näol.

Ansip saab küll presidendilt ordeni  ja eestlane võib lüüa uhkusega vastu rinda ja öelda, et on palju parem kui arutult laenav kreeklane. Paraku on peksupoisist kreeklaste palgad ja pensionid ka praegu tunduvalt kõrgemad kui meil.  Meie eneseohvedussoov aga ei paista tundvat piire, oleme ju varmalt nõus endast palju rikkamaid kreeklasi euroopalikust solidaarsusest toetama.

Miks ma selle taustal pean aastat 2011 edukaks ja õnnelikus? Aga sellepärast, et Eestil on suurepärane platvorm tulevikuks ja mulle paistab, et mistahes erinevate stsenaariumide puhul saame me oma dividendid ikkagi kätte.  Eesti on unikaalne riik, kes lähiaastatel ei pea oma kodanikke koormama ränkade maksudega. Erinevalt teistest maadest ei ole meid koormatud varasemate hiigellaenudega ning nii valitsusel kui ka ettevõtjatel on vabad käed tegudeks ja kiireks arenguks. Andrus Ansipil (või tema järeltulijal) on võimalik saada presidendilt veel üks orden, aga nüüd juba selle eest, et säästukuuriga investeeritud raha võetaks rohkete dividendide näol välja.

Aeg näitas, et euroga liitumise nimel oli meil tõesti  kasulik täita tingimusteta Brüsseli nõudmisi. Aga idealism ei saa olla piiritu. Praegu tundub, et Eesti on oma sissemaksud teinud ning meil tuleb oma vanade liitlaste Soome, Rootsi või Suurbritannia kombel euroopaliku solidaarsuse kõrval ka oma enda huvide eest võidelda.  Meil on nüüd oma seljatagune kindlustatud, tekkinud on valikud ja manööverdamisruum.

Miks ei võiks Eesti lähiaastatel muutuda  parimaks kohaks ettevõtlusesse  investeerimisel  ja miks ei võiks Eesti pensionär olla isegi  paremini kindlustatud kui kreeklane? Kümned tuhanded välismaale siirdunud kaasmaalased saaks ju tuua koju tagasi. Pole ka  üldse mitte utoopiline tahta, et üle 1000 euro teenivate inimeste hulk oleks kümme korda suurem, 50 tuhande asemel pool miljonit.

Üks õnnelik aasta on läbi saamas. Rõõmsaid ja rahulikke pühi kõigile!