Kaubandus Venemaaga ei ole ohtlik iseenesest

Pealiskaudsed loosungid. Kui me räägime majanduse julgeolekuriskidest, ühe või teise turu osakaalust meie väliskaubanduses, siis me peame sellest rääkima mitte n-ö loosungite keeles, vaid tõepoolest vaatama seda ekspordi struktuuri, vaatama erinevate turgude struktuuri ja hindama mõju majandusjulgeolekule ja laiemalt julgeolekule. See lihtsalt, et me müüme Venemaale, Pihkva turule või kuhu iganes ja see kõik on julgeolekurisk, siis me lihtsalt hindame julgeolekut ebaadekvaatselt. Isegi emotsionaalselt on palju öeldud.

Teine, mis oli Kalev Lillol ettepanek, et ettevõtjad võivad võtta riske ja ajada äri nii palju kui tahavad, mis on arusaadav, aga ta soovitas justkui, et kui riigis on erinevad toetusmeetmed, suunatuna siis konkreetselt Venemaale, et neid tuleks vähendada. Selles osas ma jällegi oleks oodanud Kalev Lillolt seda, ta on EASi nõukogu liige, et ta võiks end kurssi viia, mis meetmed ja kui palju tegelikult Vene osakaal üldse moodustab.

Vaatasin järgi, KredExi kaudu pakutavad EASi otsesed eksporditoetused ettevõttele, kes müüvad Vene turule, siis ma julgen öelda, et see on kogu paketist alla viie protsendi. Näiteks eksporditoetus, mis on ühekordne toetusraha turule sisenemiseks, siis seda sai üks ettevõte. Millest me räägime?

Turism ei kujuta ohtu. Kui me vaatame turismi, siis me näeme, et jah, me oleme sinna investeerinud ju mõneti maksumaksja raha koostöös Eesti ettevõtetega, et Vene turul turismi osas mingit pisikest osa suurendada. Ausalt öelda ma ei näe siin julgeolekuprobleeme. Ma ei tea, mis kontekstis see on majanduse ja julgeolekuga seotud. Seda (julgeolekut – toim) ei saa ükski riik jätta kõrvale, aga väga kahetsusväärne oleks, kui see lihtsalt on sellise loosungi tasemel. Ma arvan, et me ei tohiks oma väliskaubanduspoliitikat sedapidi kujundada.

VASTATES EILE AJAKIRJANIKE KÜSIMUSTELE VALITSUSE PRESSIKONVERENTSIL