Unustagem tabud – laskem õpetajal saada ettevõtjaks

Nii haridusameti kui ka haridusministeeriumi veendumus, et tava kohaselt sõlmitakse õpetajaga töö-, mitte töövõtuleping – st õpetaja töösuhted peaksid jääma muutumatuks lihtsalt selle pärast, et nii on see seni olnud – tähendab tunnistamist, et õpetaja ainus võimalus paremat palka saada ongi streikimine. Ometi sätestab haridusministri määrus nr 74 8. detsembrist 2010, et koolitöötaja ülesannete täitmiseks võib sõlmida lepingu juriidilise isikuga.

Äripäeva hinnangul tuleks õpetaja saamist ettevõtjaks igati toetada, mitte takistada. Kuigi õpetajal on tegelikult võimalik tulu teenida talle kuuluva äriühingu kaudu, ei soosi ei riik ega omavalitsused õpetaja võimalust töötada ettevõtjana. Vastupidi, ettevõtlikkus on seni osutunud lausa karistatavaks. Ainus seni üldhariduskoolis ettevõtjana töötada soovinud õpetaja sai tunde anda vaid kaks nädalat.

Ettevõtjaks hakkamine loob võimalusi. Õpetajate palk Euroopa riikides erineb suuresti. Eestis on õpetaja miinimumpalk praegu 608 eurot miinus maksud, Luksemburgis näiteks teenib õpetaja aga 7360eurost, Taanis 5150- ja Soomes 3730eurost brutopalka kuus. Eesti ajakirjanduses ilmub ikka ja jälle südantlõhestavaid lugusid, kuidas õpetaja palgaga ära elada on võimatu, eriti kui koolil pole võimalik tagada täiskoormust. Teisalt heidetakse ette, et õpetajad ise oma inimväärse elu eest küllalt valjuhäälselt ei seisa. Ettevõtjaks hakkamine on kahtlemata võimalus seda teha.

Esiteks sellepärast, ühtegi teist mõistlikku alternatiivi ei ole seni välja pakutud. Teiseks peab õpetaja paljud oma kutsetegevusega seotud kulud (riietus, õpilastega koos üritustel osalemine) praegu katma omast taskust, ettevõtjana oleks tal võimalik need summad kuludesse kanda, nii nagu teevad ülikoolide õppejõud ja koolitajad. Kolmandaks, õpetaja vastutust ei vähendaks ettevõtjana toimimine mitte kuidagi. Suurem osa arste on ju ettevõtjad ja vastutuse asjus neile hinnaalandust ei tehta. Neljandaks, loodaks eeldus, et praegu haltuura korras antavad eratunnid ja järeleaitamised saavad samuti deklareeritud. Viiendaks, ettevõtlik õpetaja suudaks tulevasi ettevõtjaid isikliku eeskujuga juba varakult innustada. Üldhariduskoolis ju ettevõtluse aluseid õppekavas ei ole.

Riske on, ent neid tuleb endale teadvustada. Ettepaneku vastu räägib tõsiasi, et ohtu satuvad õpetaja sotsiaalsed tagatised ja vähenevad pensionimaksed. Ent sellist otsust saabki langetada ainult täie teadlikkusega selle juurde kuuluvatest miinustest. Teiseks, kui tegemist on ainsa töökohaga, siis tekib maksurisk, millega tuleb kahtlemata arvestada. Põhimõtteliselt võib aga ettevõtlik õpetaja oma teenuseid pakkuda mitmele koolile, võttes suuremaid riske, aga edu korral oleks ka tema sissetulek suurem.

Kahtlemata ei sobi see kõigile, ent valikuvabadus peab olema ning neile, kes seda teed minna soovivad, ei peaks kaikaid kodarasse loopima. Suurem vabadus kätkeb ka rohkem riske ja suuremat vastutust, selge see. Ent kindlasti leidub koolides ambitsioonikaid õpetajaid, kes soovivad oma majandusliku toimetuleku eest ise vastutada ega pea streikimist ainsaks võimaluseks.

Ehk meelitaks see tahvli ette ka neid võimekaid inimesi, keda on õpetajatööst seni eemal hoidnud endastmõistetavaks peetud jäik ettekujutus, et õpetaja peab tingimata olema palgatööline.