Pesufirma fännidele pakutakse 8% tootlust

Parimate pangahoiuste intressidega võrreldes (Marfini ja Bigbanki pikaajaliste hoiuste intressimäär ulatub 4%ni aastas) on BonBoni kaubamärgi all tegutseva Gemhilli pakutav tootlus kaks korda kõrgem, kuid sellega kaasneb ka mitu korda suurem risk.

Miinused. Üks suurim risk on ettevõtte vaid paari aasta pikkune tegutsemisaeg. Kiire kasvu ja uute turgude finantseerimise eest pakutav 8%-line tootlus on küllalt ebaatraktiivne pakkumine.

Tundub veidi kummaline, et suuromaniku sõnul oleks pankades olnud võimalik Gemhilli projekti finantseerida võlakirjainvestorile pakutavast intressist isegi soodsamalt. Samas on kindel, et pangad oleks nõudnud laenu andmisel ka kindlaid garantiisid. Praegu on võlakirjad tagamata, ehkki Raudvere toob välja, et omanikulaenu arvestamata on Gemhill laenuvaba ning maksimaalselt poole miljoni euro eest emiteeritavate võlakirjade tagatiseks võib pidada umbes miljoni euroni küündivat aluspesuvaru. Ent niivõrd suurte varude kõrval on firma aastane müügimaht vaid 0,7 miljonit eurot.

Plussid. Esiteks see, et niivõrd väike firma on suutnud ilma pankade abita finantsinspektsioonis avaliku võlakirjaemissiooni ära registreerida.

Teiseks see, et Raudvere paneb emissiooni korraldamisega oma naha panti, kuna võlakirjade müügiga võib firmal tekkida kümneid väikeinvestoreid, kelle ees tuleb vastutust kanda.

Kolmandaks plussiks võib pidada avatust. Vähemalt lubab suuromanik, et firma koduleheküljel hakatakse investoritele infot avaldama uute lepingute, turgude ja kvartaliseisu kohta.

Ise pean ma antud võlakirjade puhul riski ja tootluse suhet ebaatraktiivseks, kuid hoian pöialt, et võlakirjade pealt suudetakse intressi maksta ja need kolme aasta pärast lunasta. See oleks hea eeskuju teistele ja ehk aitaks ka Eesti võlakirjaturgu elustada.