Kas mugavustsoonist väljuda on risk või arukas käik?

Sten põhjendas otsust vajadusega astuda korra välja mugavustsoonist ning võtta aega analüüsiks, et saada aru, kus on ta oma muidu ladusalt kulgenud karjääris asjatult aega raisanud ratta leiutamisele ja kus ehk eneselegi teadmata pidanud leiutama loomingulise lahenduse ebastandardsele äriprobleemile. Tegelikult on igal Eesti juhil vaja peeglisse vaadata ja küsida, kas minul või mu inimestel on vaja mugavustsoonist väljuda.

Me kõik oleme korduvalt kuulnud, et ettevõtte suurim väärtus on tema inimesed. Mida see kellegi jaoks tähendab, on iseküsimus, selge on aga see, et väärtuslikud inimesed on arukad ja töökad ning suutelised kasvatama ettevõtte väärtust. Professor Rob Goffee kirjutab oma raamatus “Clever”: “Kui su ettevõte sarnaneb enamikule, siis selles on vaid peotäis inimesi, kes loovad ebaproportsionaalselt palju lisandväärtust.” Kes need lisandväärtust loovad inimesed on ja kuidas me neid leiame, arendame ja hoiame, sõltub eelkõige organisatsioonikultuurist ja keskkonnast, kus ettevõte tegutseb.

Auditooriumist peadirektoriks ei saa. Buumiaastatel oli iga arvutit ja inglise keelt valdav töötaja tegija, praegu on need elementaarsed oskused, mida  tööintervjuul ei küsitagi. Kõik bakalaureusekraadiga nn ärijuhid läksid kaubaks, sest töö tahtis tegemist ja kliendid teenindamist. Noored tegid peadpööritavat karjääri ja tõusid kiiresti juhatuse liikmeteks või isegi tegevjuhtideks. Paljudel jätkus julgust hakata ise ettevõtjaks ja kaasata teisi omasuguseid, mida kasvav turg ka võimaldas. Välismaised partnerid ei suutnud ära imestada kui noored on meie otsustajad nii äris kui ka riigitasandil. Praeguseks on paljud asjad paika loksunud ja karjääriredelil liigutakse üks samm korraga – auditooriumist tulles kohe peadirektoriks saada ei õnnestu.

Möödunud  sügisel, kui kriis tundus seljataha jäävat, tõdes Ülo Pärnits kogenud ettevõtjana: “Lollidega enam jätkata ei saa – kõik tuleb õppima saata.” 3 + 2 haridussüsteemi põhiolemus on lihtne: kõigepealt baasteadmised, siis töökogemus ja arusaamine, mida võiks süvenenult õppida, alles seejärel magistrikraadi omandamine, mis loob eeldused karjääriks ja paneb paika arusaamise elukestvast õppest.

Olles töötanud mitmetes ettevõtetes juhtivatel positsioonidel, meenutan arenguvestlusi, mille käigus nooremad kolleegid ei kurtnud väikese palga ega raske elu üle, vaid nende soov oli minna edasi õppima. Mis võib olla juhi suurim rõõm kui see, et töötajad tahavad olla haritumad ja arukamad – ehk kuuluda nende sekka, kes loovad ettevõttele tõelist jätkusuutlikku väärtust ning endale eeldused edukaks karjääriks.

Mõistlik maksuseadus. Kuni selle aasta alguseni oli aga tööandjale töötajate hariduse finantseerimine “karistatav” erisoodustusmaksuga, mistõttu ei saanud paljud ettevõtted töötajate õpingute toetamist endale lubada. Kehtis kord, mille kohaselt välismaalt soetatud treipink või veoauto olid maksuvabad, aga investeeringud oma riigi ja ettevõtte inimestesse olid maksustatud. Tööviljakuse kasv on eelkõige keskastmejuhtide käes. Meil võivad olla kõige kaasaegsemad IT-tehnoloogiad ja sisseseaded, aga kui me ei suuda tootmist või teenindust kuluefektiivselt organiseerida, ei ole neist investeeringutest kasu.

Eestis võttis paganama pika aja, et jutust ja loosungitest saaks tegu ehk seadus, mis vabastab tasemeõppe erisoodustusmaksest. Miks sellest arusaamine inimpõlve aega võttis, ei suuda ilmselt keegi objektiivselt selgitada. Väited, et ettevõtjad hakkavad tasemeõppe nime all erinevaid kulusid kajastama, ei olnud ega ole ka praegu tõsiselt võetavad. Ka meedias on sellele põhimõttelisele muutusele põhjendamatult vähe tähelepanu pööratud – ilmselt on lihtsam rääkida gümnaasiumite arvust ja tasuta kõrgharidusest. Mulle tundub see olevat valitsuskoalitsiooni üks arukamaid otsuseid, muidugi kui meie ka ettevõtjatena selle seaduse mõttest õigesti aru saame.

Arvestades majanduskeskkonna ettevaatlikkust ja keerukust tasub panustada inimestesse, kes suudaksid olukorrast adekvaatselt aru saada ja analüüsi põhjal otsuseid vastu võtta. Pooliku haridustee jätkamine koos nendega, kes on juba kogenud edu ja tagasilööke, on kõigile osalistele väärt investeering. Mugavustsoonist tasub välja astuda, sest edukat ettevõtet suudavad kestlikult arendada ainult haritud ja arukad.