Tarbijast loojaks: sunnime üksteist ettevõtlikkusele

Näiliselt vastuoluline perspektiiv on põhjendatav pikaajalise trendiga, mis on muutnud Euroopa kiiresti arenevate uute majandustega võrreldes järjest konkurentsivõimetumaks.

Euroopa on muutunud tarbimisühiskonnaks, kus töö on pigem ajaviide kui ellujäämiseks vajalik tegevus. Seni ekspordile toetunud Euroopas ületab import ekspordi hiljemalt 2016. aastal. Väidame, et raha on ebaväärikas ja ärimehed ahned, kuid teisest küljest tahame neilt kõik raha ära võtta, et seda siis ise toetuste ja muu sellisena ära tarbida. Kirume Hiinat, kes on autokraatliku, ent majanduslikult mõtleva riigina suutnud viimase 20 aastaga elujärge üle vaesuspiiri tõsta  440 miljonil inimesel.  Põhilised aitajad on loomulikult olnud “näljased” eurooplased ja ameeriklased, kelle najal on hiinlased edu saavutanud.

Euroopa probleemid on klassikalised “targa ühiskonna” probleemid. Me eelistame karjääri ja sotsiaalselt aktiivset elu perele, järeltulijaid on vähevõitu, heaolu ootus on suur, keskmine vanus kasvab. Sellises keskkonnas ei saa riigi majanduspoliitika toetuda üksnes “vaeste ja väetite” toetamisele. Inimesi tuleb sundida ettevõtlikkusele. Eriti hea on, kui need ettevõtlikud inimesed ei võta raha ära (ainult) kaasmaalastelt, vaid toovad raha koju välismaalt. See on hinnatav just seetõttu, et võimaldab meil jõukust koguda ühiskonnana, mitte ainult väga piiratud kihile.

Tõstes õpetajate palku nõutud 20% võrra, tekib näiteks politseinikel ja ministeeriumide ametnikel ootus – kui nende palk sama palju ei tõuse, tähendab see, et nende palk suhtes õpetajate omaga langeb. Sellisel juhul on oluline osata tõmmata piir erasektori töökohtadega konkureerivate ning neile mitte konkurentsi pakkuvate avaliku sektori töötajate vahele. Õpetajad ja politseinikud üldjuhul ei konkureeri avaliku sektori töökohtadega, ent ministeeriumiametnikel on lihtne erasektorisse tööle minna.

Just selle viimase grupi palgasurvele vastu pannes saabki saavutada lausa kolm eesmärki: esiteks, hoida ohjes inflatsiooni; teiseks, pakkuda lisakäsi tööjõupuuduses vaevlevatele ettevõtjatele, ning kolmandaks, timmida välja just nii õhukese või paksu riigi, nagu parasjagu vaja. Hästi planeeritu ja juhituna võib ta kaasa aidata ka neljandale eesmärgile, mida oleks hädasti vaja, ent mille väljaütlemine tekitab tarbetuid emotsioone. Ehk on aeg leida uus nimi haldusreformile?

Majandus ei peagi kogu aeg buumima, kuid Eesti häda on praegu tardumus. Ettevõtlikkust on vähe ning europrojektide kirjutajate põlvkonna mõtteviis ei keskendu uute väärtuste loomisele, vaid Euroopas loodud väärtuste tarbimisele ja laiakslöömisele. Projektiinimesed eelistavad ajutisele pingutusele püsivat tööd siis, kui selleks aega üle jääb või selleks on hädavajadus. Kui töövõtjad ei ole kvalifikatsiooni tõstmisest huvitatud, ei saa tegeleda kõrget lisaväärtust loovate tegevusaladega.

Löögem ideed särama. Tuhmunud säraga Nokia suurimaks veaks peavad analüütikud seda, et 2000. aastate alguses ei viinud Nokia peakontorit Soomest sinna, kus asuvad sektori tuiksooned, näiteks USAsse. Naljaga pooleks, aga Facebookis on tööl vaid 3200 töötajat – meie koduses Selveri ketis on rohkem. Klassikaline ettevõtlus on oluline infrastruktuuri osa, kuid peame olema avatumad võimalustele, mis toovad töökohtade kõrval raha, väärtust ja laiapõhjalisemat rikkust.

Puutetundliku ekraani loomise au kuulub Nokiale, kes ei suutnud seda ideed ära kasutada ning andis 2007. aasta jaanuaris kõik trumbid Apple’ile. Praegu hinge vaakuv Kodak leiutas digitaalse kaamera, kuid suutmatus sellest tootest äri üles leida on Kodaki tänaseks sisuliselt tapnud. Idee kõrval on märkimisväärse tähtsusega suutlikkus seda ideed ellu viia, elus hoida ja arendada – käia muutustega kaasas, olla nendest pigem ees, kui samm tagapool. Kui Eesti tahab üldist heaolu suurendada, on vaja muutuda tarbimisühiskonnast loojaühiskonnaks. Tegeleda projektide kirjutamise asemel ettevõtlusega. Viia ellu ideed nii, et nad särama loovad. Olla palju töökamad, kui me buumiaastatel tavatsesime olla. Tuua eksportides välismaalt rohkem raha koju. Siis võib juhtuda, et tõusevad ka palgad. Ning seegi on majandusele ainult hea – iga väljastpoolt tulnud euro, mis taas ringlusesse läheb, loob mitme euro võrra ühiskondliku rikkust juurde.