Pakendite iseseisev kogumine tähendab kulu ja kohustusi

Pakendiettevõtjal on kaks võimalust: koguda oma pakendijäätmed ise kokku või lasta see töö teha TKO-l. Kas pakendiettevõtja saab korraga rakendada mõlemat süsteemi? Millistele nõuetele peab ise kogumine vastama?

“Säästupakett”. Kehtiv seadus ei maini otseselt, kas oma kohustused TKO-le üle andnud pakendiettevõtja võib jätkata pakendite ja pakendijäätmete iseseisvat kogumist. Pakendiseaduses on sätestatud vaid ise kogumise reeglid TKO-ga mitteliitunud pakendiettevõtja jaoks. Tegelikult siiski isekogumine rühmapakendite ulatuses toimib. Jutt käib näiteks kaubaalustest või hulgikauba pakendist, mis kaupluses või tootmisettevõttes lahti tehakse ja mille jäätmed jäävad ettevõttesse.

Teine ja tõsisem probleem on turule tekkinud “säästupakett”, mis seisneb selles, et ühe TKO kõrval tegutseb ka sama organisatsiooniga seotud jäätmekäitleja, kes pakub pakendiettevõtjale sellist ise kogumise teenust, mille käigus ei koguta enam selle konkreetse ettevõtja enda toodete pakendeid, vaid müüakse sisuliselt tõend teatud koguse materjali kogumise kohta, tegelikult pärineb see materjal hoopis mujalt.

Sai ja rosinad. Maksumaksjate liidu seisukohast on see vastuolus pakendiseadusega. Ise kogumine tähendab meie arvates seda, et pakendiettevõtja kogub kokku oma pakendi, mitte ei vaheta seda suvalise võõra materjali vastu. TKO võib tõesti koguda materjali anonüümselt, kuid sellega kaasneb rida kohustusi ja kulusid, mida tavalisel jäätmekäitlejal ei ole – eelkõige kohustus paigutada kogumiskonteinerid ning neid regulaarselt tühjendada, samuti paigaldada kasutusjuhendeid, teavitada tarbijaid jne. Süsteemi ei saa nii üles ehitada, et konkureeriv jäätmekäitleja saab omale “rosinad” ehk meelitab TKOdelt osa kliente madalama hinnaga üle, aga TKOdele jäetakse “sai” ehk kogu süsteemi ülapidamise kulud.