Ülo Kaasik: keskpankade tegevus ei ole riskivaba

Võlakriisi ohjeldamiseks on Euroopa Keskpank kommertspankadele laenanud üle triljoni euro ja teinud euroala riikide võlakirjaturgudel tugioste. See ei ole riskivaba tegevus.

Praegusel tasemel ei vasta Eesti Panga reservid eurosüsteemi erakorralistest kriisimeetmetest juba tekkinud riskidele, ütleb Kaasik.

Kui suur on Eesti Panga puhver, kui suured võimalikud kahjud?  374 miljonit eurot on laias laastus meie reservide maht. Võimalikest kahjudest – kui rahapoliitilisi operatsioone on eurosüsteemis tehtud 1,35 triljoni ulatuses ja valdav osa tuludest ja kuludest jagatakse vastavalt kapitali sissemakse osale, mis Eestil 0,26%, on Eesti Panga osa operatsioonide mahus 3,5 miljardit eurot. Ma loodan, et oleme riskid piisavalt hästi maandanud. Samas, mida suuremad mahud, seda suurem tõenäosus kuskilt kahjumit saada. Kui teeme lihtsustatud eelduse, et euroala keskpangad lähtuvad riskide võtmisel sellest, kui palju neil on keskmiselt reserve, siis selles kontekstis võtame Eesti Panga jaoks võib-olla juba liiga palju riske. Euroala keskmisega võrreldes on meie reservid üle kolme korra väiksemad.

Rahandusminister Jürgen Ligi on seisukohal, et euroala noorim keskpank ei pea reservide kasvatamisega kiirustama. Riskid on juba praegu suured, need ei ole tulevikus suured.

Mis riskid need on? Ühelt poolt jääb pangandussektor veel aastateks keerulisse seisu ja kui finantssüsteem tervikuna hästi ei toimi, peame võtma rohkem riske. Teisalt peame sekkuma, kui keskpanga rahapoliitiline signaal ei jõua kohale. Tuntuim on meie tugiostuprogramm euroala riikide võlakirjaturul. Ja nagu Kreeka võlgade osaline mahakirjutamine näitas, on ka siin riskid selgelt olemas.

Kui lähedal oli oht, et ka keskpangal tulnuks Kreeka võlakirjadest kahjum sisse võtta. Mida see Eesti Pangale oleks tähendanud? Arvan, et oleksime toime tulnud, kuid kindlasti annab kombineerida stsenaariume, kus me ei oleks seda oma reservidega suutnud. Oluline on aru saada, et keskpangale ei saa panna valitsuse ülesandeid. Kui valitsused loodavad, et küll keskpangad aitavad, siis tegelikult võtab keskpank riskid samamoodi oma bilansi kaudu maksumaksjate turjale.

Kui Kreeka peab veel võlgu maha kandma, siis on järgmisena tuleliinil avalik sektor? Valdavalt on praegu laenu andja Kreekale avalik sektor.

Te ei nimetanud riskide seas pankadevahelise maksesüsteemi Targeti saldosid. Kui me kujutame ette maailmalõpu stsenaariumi, kus mõni riik ei austa enam oma kohustusi euroalal ega kavatse euroalale jääda, siis võib ka sealt riske näha.

Nii või teisiti vastutab maksumaksja – mis vahet, kas valitsuse või keskpanga kaudu. Miks peab keskpangal olema sõltumatu puhver? On väga selge põhimõte, et Eesti Panga ja valitsuse varad ja kohustused on eristatud. Kõige loogilisem järeldus on, et see, kui palju Eesti Pank riske võtab, peaks olema tasakaalus reservidega. Kui vaatame eurosüsteemi tervikuna, siis langetatakse otsuseid just selle baasil, kui palju eurosüsteemis tervikuna reserve on. Et olla võrdne partner, on Eesti Pangal vaja rohkem reserve. Ja rahapoliitika teostamisel on oluline, et me ei peaks valitsuselt luba küsima või raha küsima. Peaksime kõigepealt mõtlema sellele, kuidas tagada euroala ja euro stabiilsus, hinnastabiilsus. Ning kui valitsus peab keskpanka kapitali­seerima, juhtub see ilmselt kriisiolukorras. Riigil on raskem turult raha küsida või kärpeid teha, et keskpanka kapitaliseerida. See ei rõõmustaks ühtegi valitsust ega riigikogu. Lähtume talupojatarkusest, et oleme headel aegadel varusid kogunud.

Valitsus on arvestanud, et veerand keskpanga kasumist saab riigikassa. Kui lugeda eelarvet, on arvestatud natuke üle miljoni euro kasumieraldisi. See ei ole 25%, Eesti Panga kasum oli suurem. Kui anname euroalal rahapoliitilisi laene, on sellega seotud rahapoliitiline tulu, sest laenu antakse intressi vastu. Kui mahud on väga suured, on ka tulud üsna korralikud (meediast on läbi jooksnud, et Eesti Pank sai kasumit 22 miljonit eurot – toim). Tulud ja kulud lähevad jagamisele. Valitsuse prognoos pole lõplik tõde. Seda otsust ei ole jäetud valitsusele, vaid Eesti Panga nõukogule, mis on iseseisev institutsioon. Nõukogu otsustab igal aasta kasumi jaotuse vastavalt hinnangule, millised on riskid ja Eesti Panga kapitalivajadus.

Mida teevad teised riigid? Hollandis ei jagatud valitsusele kasumit. Saksamaa ja Soome on puhvreid suurendanud. See on oluline sõnum ühiskonnale, et keskpankade tegevus ei ole riskivaba.

Kas Eestis on puhver kõige väiksem? Meie hinnangutel, kui suhestada reservid rahapoliitilistesse operatsioonidesse ja kõrvutada osalust kapitalivõtme järgi, on Eesti tagant kolmas Slovakkia ja Iirimaa järel.

Euroala tugevdas just tulemüüri, kuid keskpank jääb ikka tulekustutaja rolli. Reservide ja tulemüüride mõte on, et need oleksid nii suured, et neid poleks vaja kasutada. Selleks, et me neid ei kasutaks, on vaja struktuurseid reforme. Siin ei või valitsused ennast lõdvaks lasta.

Kui suur on inflatsioonioht? See on väär arusaam, et me peaksime vaatama seda raha hulka, mida keskpank on välja andnud. Inflatsiooni jaoks on olulisem kogu rahamass, M3, ja see on olnud viimastel kuudel stabiilne. Me ei näe veel, et keskpanga likviidsuslaenud oleks jõudnud ringlusesse. Palju ettevõtteid kurdab alles, et ei saa laenu.  Kui aga pankade käitumine muutub ja nad otsustavad seda turule edasi laenata, siis arvan, et meil on olemas vahendid, et hinnastabiilsus säilitada.

Kas see ei ole oht, kui kõik 27 riiki korraga säästavad ja kärbivad? Säästmine on peale surutud möödaniku vigade tõttu. Mina muretseksin pigem selle pärast, kas need 27 riiki teevad piisavalt reforme, et olla maailmas konkurentsivõimelised. On absurd, et Hispaanias on tööpuudus 23% ja palgad ikka alles kasvavad. Valitsuste pingutus peab kestma veel aastaid – see ei ole sprint, vaid maraton.

Teame, mida Kreeka või Portugal peab reformima, aga Eesti?

Ega Eestigi seisukord liiga roosiline ole, ütleb Ülo Kaasik, keda teevad murelikuks eelmise aasta lõpus väga kiiresti kasvanud tööjõukulud.  Kui tootlikkuse tõusust kiirem palgakasv nii jätkub, lõpetame enam-vähem sealsamas, kus 2007. a.Teisalt tuleb valitsusel alles täita kriisi ajal antud lubadusi.  Maksudest laekub küll rohkem, kuid valitsusel ei ole vaba voli seda raha kulutada näiteks õpetajate palkadele. Vaja on pensionisambaid taastada. Esmatähtis on aga – ja siin ei saa järele anda –, et valitsus eelarve järgmiseks aastaks ülejääki viib, nagu lubatud. See aitab hoida Eesti riigi usaldusväärsust.