Euroopa lobiregister sündis tülide ja vastasseisude kiuste

Idee oli suuresti minu väljamõeldis, sellest sai minu kui haldusala asepresidendi poliitika lipulaev. Algatus sisaldas põllumajandustoetuste saajate avalikustamise nõude, millest tuli paksu pahandust, kui inimesed said teada, kes on suurimad toetusesaajad. Algatus sisaldas ka nn lobiregistri käivitamise, kohmaka nimega huvide esindajate register (Register of Interest Representatives). Käivitamisel oli vastuseisu, tülisid, draamat. Praeguseks on loodud Euroopa Komisjoni ja Euroopa Parlamendi ühisregister.

Veidi kurb oli, et tol ajal ei näidanud Eesti ETI vastu huvi üles, kuigi nii mina kui ka mu meeskonna liikmed eeldasid, et Eestist saab kindlasti üks selle algatuse häälekaid toetajaid. Eesti põllumehed astusid hoopis üles ETI vastases ühendkooris.

ETI juhtmõtted. Esiteks, demokraatlikus otsustusprotsess ei tohi olla midagi hämarat. Informatsioon otsuste kujunemise kohta peab olema avalikkusele kättesaadav. On paha, kui info ei tule mitte otseallikaist, vaid jõuab inimesteni kõveraid teid pidi ja moonutatult.

Teiseks, erinevate huvide esindamine, arvestamine, ärakuulamine otsustusprotsessis on loomulik ja  vajalik. Kuidas otsustada lennunduspoliitika üle, kui ei tea, mida arvavad asjast lennufirmad, lennujaamad, töötajate ühingud, keskkonnakaitsjad? Otsustamine jääb ikka selle kätte, kes on otsustamiseks valitud ja määratud. Aga ta peab teadma, kes mis asja ajab, millised huvid on ühe või teise ettepaneku taga, põhjendamaks,  et otsus langes läbikaalutult ja mitte mingite huvigruppide poolt kallutatuna.

Kolmandaks, kui koostada nimekiri huvisid esindavatest organisatsioonidest, peab see katma kõik vastavat tegevust harrastavad  ettevõtted ja asutused. Lobiga tegelevad  majandusharusid esindavad organisatsioonid, suhtekorraldusfirmad, valitsusvälised organisatsioonid, õigusabifirmad ja muud. Milline liik on kõige tõhusam, on raske öelda. Valitsusvälised organisatsioonid on sageli tõhusamad kui äritegevuse esindajad, eriti kui on vaja millegi vastu olla.

Millist informatsiooni on registris vaja kajastada? Kindlasti on vaja teada, millist asja ja kelle nimel aetakse; ja teiseks, kust tuleb tegevuseks raha. Näiteks lennufirmasid esindab Euroopas kaks organisatsiooni. Omavahel nad sõbrad ei ole. Aga nende eesmärgid on selged, liikmed teada, rahastamine liikmemaksudest avalik. Kuulame nende arvamusi alati tähelepanelikult. Keerulisem on lugu suhtekorraldus- ja õigusabifirmadega. Need punnisid meie ettevõtmisele suhteliselt kõvasti vastu. Põhiargument oli, et nad ei saa avaldada ärisuhteid klientidega. Lõpuks leppisime kokku, et avalikuks tehakse suuremad kliendid vastavalt osale käibes. Niiviisi saime näiteks teada, kelle põhiline klient on Gazprom.

Valitsusvälised organisatsioonid olid sõnades meie algatuse kõvad toetajad. Kui asi läks avalikustatavate üksikasjadeni, tekkisid keerukused. Osa sotsiaalvaldkondi esindavaid organisatsioone said kaudselt ülalpidamisraha Euroopa Komisjonilt endalt. See äratas hämmastust. Paljud neist olid samas komisjoni ja Euroopa Liidu suhtes eriti vaenulikud.

Üks lugupeetud keskkonnakaitseorganisatsioon ei tahtnud kuidagi avalikustada oma rahaallikaid. Kui ta seda lõpuks tegema pidi, selgus, et tema peamisi rahastajaid on ühe maailma suurema keemia- ja farmaatsiakontserni loodud heategevusfond. Ei pea kahtlema ei organisatsiooni enda ega heategevusfondi õilsates eesmärkides, aga hea teada ikkagi.

Selleks, et registri andmed tõesti ka otsustamisprotsessis kasu tooksid, soovitasime komisjoni ametnikel eelistada konsultatsioonidel neid firmasid ja asutusi, kes tegid registriga koostööd. Viisakalt soovitasime, väga viisakalt.

Kogu meie Euroopa läbipaistvuse algatuse juures oli mitmeid muid teemasid, mis äratasid Euroopas elavat keskustelu (pehmelt öeldes). Hea meel on, et reeglitesse jõudis nõue avalikustada nende andmed, kes saavad Euroopa Liidult mingeid toetusi, ja kui suured on need toetused. Kogu selles protsessis oli palju väitlusi, vastasseise, kahtlusi, umbusku. Igatahes on huvide esindajate register Euroopa Liidus loodud.