9. oktoober 2012 kell 21:00

Vanadus osutub väärtuseks – taaskasutagem kogemust

Arenenud maade rahvastiku vananemine on fakt, millele pole võimalik vastu vaielda. Kui sadakond aastat tagasi tõmbuti aktiivsest tööelust tagasi neljakümne-viiekümne aastaselt, siis praegune põlvkond peab ilmselt välja vedama seitsmekümne-kaheksakümne aastani. Pole midagi parata, sest sotsiaalsüsteem ei suuda ülal pidada sedavõrd suurt hulka krapsakaid pensionäre. Kas meie ühiskond on valmis sellisteks muutusteks?

Eesti ühiskondlikus teadvuses kehtib noorusekultus. Kui otsitakse vakantsele töökohale inimest, siis üldjuhul soovitakse näha kandidaadina nii umbes kolmekümneaastast tegelast. Kui juhtud olema üle viiekümnene, siis pole sul mõtet oma CVsid laiali saatagi, eriti kui juhtud olema naisterahvas. Võib ennustada, et selline paradigma peab muutuma. Vabandage, aga pool sajandit elanud inimesel on ees veel mitukümmend aastat aktiivset tööelu. Ning oleks tõeliselt rumal seda ressurssi mitte kasutada. Usun, et peagi võime harjuda sellega, et Selveri kassas istub seitsmekümneaastane vanadaam ja autoremonditöökojas kohtame vanapapit, kes muhedalt mutreid keerab.

Vanem on rikkam. Teine muutus, mis meid paratamatult ees ootab, on see, et elanikkonna vanema osa kätte koondub suurem osa vara – kui mitte otseselt raharessursse, siis kindlasti kinnisvara, intellektuaalset omandit jms. Kui praegu on peamiseks turundussihtrühmaks noored, siis tulevikus hakkab aina enam tarbijana domineerima vanem seltskond, kellele suunatakse üha rohkem tooteid ja teenuseid. Suuremad kulutajad ei ole kümmekonna aasta pärast mitte 25–35aastased, kes pole veel jõudnud raha koguda, vaid üle 50aastased.

Üks tähtis ressurss, mida meie ühiskond praegu suhteliselt kehvasti kasutab, on kogemus. Tunnen mitmeid ettevõtjaid ja endisi tippjuhte, kes on oma ettevõtted üles ehitanud ning nende juhtimise järgmisele põlvkonnale üle andnud. Nüüd, veel täies elujõus, on nende peamiseks tööks koeraga jalutamine ja lastelastel pea silitamine. Ma arvan, et meie ühiskond peaks looma süsteemi, mis aitaks sellist väärtust – kogemust – taaskasutada. Kui palju head nõu võiksid elukogenud inimesed anda oma noorematele kolleegidele, et nood oma uljuses ei võtaks liigseid riske. Vanematel on alati noorte ees see eelis, et nemad suudavad noori mõista, sest nad on ise noored olnud. Noortel aga on alati vanade mõistmisega probleeme, sest nemad pole ju vanad olnud. Sotsiaalset innovatsiooni, mis on vajalik ajastuga kohanemiseks ja ühiskonna arenguga edasiminekuks, veavadki traditsiooniliselt just need inimesed, kellel on juba elukogemust ja olnud aega elu üle järele mõelda.

Kvaliteetühiskond. Ühiskonna tugevusele ja sellega ka majandusliku arengu potentsiaalile paneb aluse koostöövõimekus. Seda nii indiviidide tasandil, ettevõtete ja organsiatsioonide tasandil kui ka riigi institutsioonide tasandil. Hiljuti nautisime ETV ekraanil sotsiaalse sidususe ministri toimetamisi. Võiks tõsiselt kaaluda sellise institutsiooni loomist, mille ülesandeks oleks ühiskonna eri sotsiaalsete gruppide koostöö arendamine. Meil on ju olemas regionaalminister, kes peaks tegelema sellega, et maa ja linna erinevused oleksid võimalikult väikesed. Maailm on aga muutunud oluliselt ahtamaks, mis tähendab seda, et erinevused regioonide vahel on hoopis vähem tähtsamad kui sotsiaalsete gruppide erinevused.

Tarbimisühiskonnas on vana inimene tarbetu kulu, mõttetu raiskamine. Kogu tähelepanu on suunatud vaid noortele, keda poputatakse, imetletakse ja jäljendatakse kõiges. Usaldus põhineb rahal. Kvaliteetühiskonnas on vanad suurim väärtus, sest just nemad hoiavad ja loovad suurimat ja põhimõtteliselt ammendamatut ressurssi – inimsuhteid ja sidustatust. Usaldus põhineb austusel elu vastu.

Me kõik saame ühel või teisel moel vanaks. Aga see ei ole patt või ebamugavus, pigem vastupidi, me peame aru saama, et vanadusega käib kaasas tähtis ressurss – kogemus. Me ei pruugi veel mõista, kui oluline ja vajalik see elu- ja juhtimiskogemus on. Selleks, et ühiskond areneks tasakaalukalt, on tähtis, et kogemus leiaks taaskasutust. Et põlvkondadevaheline erinevus pole miskit muud kui väärtus, mida tuleks teatepulgana edasi anda. Me oleme õppinud viima taarapunkti pudeleid, makulatuuri taaskasutama, oleme valmis prügist energiat tootma. Peame õppima taaskasutama ka kogemust, sest vananemine on väärtus.

Hetkel kuum