24. oktoober 2012 kell 21:00

Kriis kahandas lihatööstuse kasumlikkuse olematuks

Sedamööda, kuidas kallineb loomakasvatajate jaoks loomasööt, muutuvad tooraine hinnatõusu tõttu kallimaks ka lihatooted, mis tööstustes valmivad ja kopsaka juurdehindlusega kauplustesse jõuavad.

Samas näitab statistika ja kinnitavad uuringud, et üldises plaanis on lihatoodete tarbimine püsinud viimasel kümnendil suhteliselt ühtlane, viimasel viiel aastal võib täheldada vaid mõningast veiseliha tarbimise vähenemist, samas kui alates 2008. aastast on munade tarbimine Eestis kiiresti kasvanud.

Mis puudutab kodumaist lihatootmist, siis alates 2010. aastast toodetakse meil vaid sealiha rohkem, kui eestimaalane ära süüa jõuab, teistes ­segmentides tuleb osa kraami piiri tagant sisse vedada, iseäranis suur nn alatootmine valitseb meil linnuliha osas.

Euroopa lihatootmise arengud näitavad sea- ja veiseliha osas viimastel aastatel stabiilsust, linnuliha toodang on tänavu eelmise aastaga võrreldes veidi suurenenud, munatoodang vähenenud. Tänavu võib täheldada broileri hinna küllaltki kiiret tõusu, veelgi kiiremini on kallinenud kalkuniliha. Ka munade hind kerkis aasta alguses järsult, seda sellepärast, et kehtima hakkasid senisest rangemad kanade pidamise reeglid. Praeguseks on hind stabiliseerunud ja munad maksavad enam-vähem sama palju kui aasta alguses, ent seegi hind on 30–40% kõrgem eelmise aasta keskmisest tasemest.

Mis puudutab kodumaa lihatööstuse olukorda, siis kõige hullem aasta oli 2009, mil lihatööstuste keskmine kasumlikkus langes 0,6 protsendini. Järgmisel aastal toimus küll mõningane hüpe ülespoole, ent ka mullu majandasid meie lihatööstusettevõtted vaid ühe protsendini küündinud marginaali piiril.

Kõik majandusnäitajad peale käibe languses. Paremad pole lihatööstuse koondnäitajad ka näiteks lisandväärtuse tootmises, mis on alates 2008. aastast pidevalt langenud. Ja kui üldine tööviljakus on alates 2009. aastast töötlevas tööstuses jõudsalt tõusnud, siis toidutööstuses asus see just sel ajal langemise teele ning konkreetselt lihatööstust tabas tunamullu eriti järsk tootlikkuse langus – lisand­väärtuse alusel hõivatu kohta arvestatav tööviljakus kukkus lihatööstuses 15 500 eurolt 2010. aastal 11 000 eurole 2011. aastal.

Kusjuures, koos lisandväärtusega asus vähenema ka lihatoodangu osakaal kogu toidutootmises – kui 2010. aastal oli see 20,8%, siis mullu vaid 16,7%. Sama rada liikus ka tööhõive – töötlevas tööstuses üldiselt tõusvas joones, lihatööstuses aga allamäge veeredes.

Ainus, mille lihatööstussektor on suutnud tõusule pöörata, on müügitulu, mis 2010. aasta languse järel eelmisel aastal taas kasvama hakkas.

Eksporti iseloomustab see, et kuigi kõiki lihaliike on tänavu esimesel poolaastal meie ettevõtted eksportinud rahaliselt rohkem kui eelmise aasta samal ajal, teeb see mahuliselt ikkagi üksjagu vähem. Elussigade ekspordis keskendutakse pärast Venemaa piiride sulgumist sigade müügile Lätti ja Leetu, aga ka Poolasse, kusjuures mitte väga ammu liikusid elussead vastupidi – Poolast Eestisse. Paradoksaalne, kuid Poola muutus pärast

ELiga liitumist sealiha eksportivast riigist seda hoopis sisseostvaks riigiks.

Soome toidutööstuse kontserni HKSCAN koonduvate Rakvere Lihakombinaadi (RLK), Talleggi ja EKSEKO juhi Teet Soormi hinnangul tuleb Eesti lihatöötlejate raskete aegade põhjuseid ennekõike otsida tooraine ja energia hinna tõusust, mis omakorda on süüdi kogu tootmise kallinemises.

“Pärast mullust langust on nisu maailmaturuhind praegu taas 2010. aasta tasemel, see on sea- ja kanakasvataja kõige suurem kuluartikkel,” iseloomustas Soorm hinnatõusu olemust. “Ka soja hind on aastaga pea kahekordistunud. Soja on aga üks olulisi linnusööda komponente.”

Rakvere Lihakombinaadi juhatuse liige Margus Venelaine märkis, et Eesti lihatööstust iseloomustab praegu liitumine ja mitme ettevõtte puhul paraku ka tegevuse lõpetamine. Ta tunnistas ka, et lihatööstus ei hiilga eriti efektiivsuse ja kasumlikkusega.

Tõsi – kui 2000. aastal tegutses Eestis 279 lihatöötlemisega tegelevat ettevõtet, siis praeguseks on neid järele jäänud 104.

“Eelmise aasta üheprotsendiline marginaal pole kindlasti piisav, et tagada tehtud kapitalimahutuste plaanipärane tagasiteenimine,” ütles Venelaine. “Need, kes soovivad ellu jääda, peavad tagama tugeva kaubamärgi kestvuse ning suurendama efektiivsust.”

Venelaine on seda meelt, et ainult private label’ile panustanud ettevõtted jäävad edaspidi hätta, sest sellisel juhul ei pruugi sellel firmal oma tugevat toodet ollagi. Turg tema hinnangul lähiaastatel kasvada ei saa, konkurents tiheneb, eelkõige importtoodangu pealetungi tõttu.

“Praegu, pärast Venemaa piiride sulgumist, võib kaasa tunda nendele sealihatootjatele, kes on keskendunud elussigade müügile, sest elussea müügilt pole lihamüügile kerge üle minna,” rääkis Venelaine. “Kui varem veetigi välja elussigu, siis nüüd lähevad ekspordiks põhiliselt rümbad.”

Tööstus peab esialgu hinnatõusu alla neelama. Kuigi aeg ei soosi investeeringuid, ei jäta grupi ettevõtted rahastamist siiski päris unarusse. Nii renoveeritakse praegu EKSEKO 40 aastat tagasi valminud 6korruselist seavabrikut Viljandis, Tallegg aga plaanib detsembris avada Väike-Maarja lähedal Kaarma linnufarmi, millest saab oma kaheksa saaliga (igaühes 1600 m2) Rannamõisa farmi järel ettevõtte suuruselt teine linnuliha tootmise kompleks.

RLK plaanib aasta lõpuks saavutada mullusest 5% suurema müügimahu. Prognoosi kohaselt kasvab eksport 1%, seda töötlemata sealiha ja rupside müügi toel, valmistoodangu müügimahu kasvu ettevõte ei näe.

ASi Arke Lihatööstus juhataja Andres Trumm tõdes, et esimeses etapis kajastub lihasektori madalseis kasumi vähenemises, sest kliendilepingutesse (kaubanduskettidega) ei ole võimalik sellist hinnatõusu sisse kirjutada. Teises etapis võib see juba kajastuda ka käibe vähenemises, kui tavatarbija peaks kõrgema kvaliteediga lihatooted ehk siis rohkem liha sisaldavad tooted vahetama välja vähem liha sisaldavate toodete vastu või siis üleüldse piirama lihatoodete ostu, selgitas Trumm.

“Sea- ja veiseliha hinna tõus on viimasel kolmel kuul olnud kokku vähemalt 20%, seda ei ole võimalik kohe valmistoodete hinnale lisada ehk siis esimene hinnatõus tuleb lihatööstustel enda kanda võtta,” nentis Trumm. “Tuleb talv, tarbija jaoks tähendab see igapäevase küttekulu kasvu, uuest aastast elektri hinna tõusu, aasta jooksul on kallinenud ka autokütus. Meie ettevõttele on ka kütusekulu määrava tähtsusega, kuna Tallinna ehk siis kõige suurema tarbijaskonnani on tunduvalt rohkem kilomeetreid kui enamikul teistel lihatööstustel.”

Trumm usub, et ennekõike puudutab lihasektori kriis tööstusi, kes kasutavad toodetes rohkem liha, eelkõige kodumaist sea- ja veiseliha, ja kellel on oma tapmine.

“Asjaolu, et meie hea naaber Venemaa elussigu vastu ei võta, ei tähenda midagi. Kellel on soov liha välja müüa, see ka selleks väljundi leiab,” kinnitas Trumm. “Importtoodangut tundub tulevat meile järjest rohkem sisse. See puudutab eelkõige jahutatud liha kampaaniaid, mille puhul tarbija ei viitsi uurida, et selline odav liha on valdavalt sissetoodud. Teatud lihapoed, mis asuvad kas suurte Rimidega ühtedes ruumides või ka mujal kaubanduskeskustes, müüvad eelkõige Läti tooteid, Maxima kett müüb palju Läti ja Leedu tooteid. Kogu Rannamõisa kaubamärgi all olev liha on pärit Lätist, Leedust, ehk veel kuskilt kolmandast riigist.”

Vutifarm võiks toota liha kordades rohkem. Tartumaal Euroopa suurimat, Järveotsa vutifarmi pidav Ülo Pullisaar tõdes, et lihaturg, ka see, mis vutifarmi toodangut puudutab, on tõesti kriisis – turg ei suuda järele tulla kogustele, mida ollakse suuteline pakkuma.

“Oleme võimelised tootma nädalas tonni vutiliha, praegu on nõudlust aga vaid 200 kilo järele, seega kasutame vaid viiendiku võimalustest,” rääkis Pullisaar. “Turustame liha Eestis, veidi ka Soomes. Mujale Euroopasse minna on keeruline, prantslased on kõvad vutikasvatajad, aga nende tootmiskulud on tänu pehmele kliimale sootuks väiksemad ja selle tõttu ka liha meie omast odavam.”

Asjaolu, et Eestis toodetakse linnuliha pea poole vähem, kui tarbitakse, sisendab Pullisaare sõnul optimismi – potentsiaal tarbimise suurenemiseks on olemas. Et liha osa on vutitalu toodangus väike, aitab vee peal püsida munade tootmine. Päevas paiskab vutifarm kaubandusvõrku 25 000 muna, kuigi ka mune oleks võimalik rohkem toota.

“Munade tarbimine näib viimastel aastatel olevat kõvasti kasvanud. Et munade eksportimine on lihast lihtsam, siis müüme mune Lätti ja Soome. Nüüd leidsime vahendaja ka Rootsis,” iseloomustas Pullisaar munade müüki. “Soomes on takistuseks, et seal kaitstakse kiivalt turgu ja propageeritakse omamaise toidukraami tarbimist. Rootsis jälle ei teata vuttidest suurt midagi. Seal müüakse mune vaid ökopoodides hirmkalli hinna eest. Nii et kõigepealt tuleb hakata selgitustööd tegema, mis see vutt ja tema muna üldse tähendab.”

Üks küsimus

Mis aitaks kodumaa lihatööstuse august välja ja mida on pakkuda tulevikul?

Andres Trumm, ASi Arke Lihatööstus juhatajaTeada tõsiasi on see, et kui inimestel on rohkem raha, siis nad ostavad ka kvaliteetsemaid lihatooteid. Mõne uuringu järgi isegi natuke vähem, aga kvaliteeti jälgitakse hoolega. Palgatõus, mida järgmiseks aastaks riigisektoris lubati, võib aga kahjuks kallima energia peale ära kuluda.Põllumajandussektori võidukäik on oluline ka lihatööstusele. Kui ikka pidevalt on näha, et põllumajandusega tegelemine on hea äri, võib-olla tekkib siis ka rohkem sea- ja veisekasvatajaid. Kui on midagi töödelda ja kui töötlev sektor panustab raha oma tootmise kaasajastamiseks, siis tekib olukord, et elusveised ja -sead ei liigu nii massiliselt välja. Siis nad vähemalt tapetakse Eestis, veel parem kui töödeldakse ka toodeteks, mis siis eksporditakse.  (Analoog ümarpalgi ekspordist mööbli ekspordini).Minnes laupäeviti linnas turule või suvel laadale, siis seal on massiliselt nn maasingi müüjaid, kes kauplevad sõiduauto pagasist või paremal juhul on maas ka mõni külmkirst, millest läheb juhe kuhugi, aga mis ise ei ole enam viimasel viiel aastal välimuse järgi otsustades küll töötanud.Väga loodan, et liha hind nii kõrgele ei jää, aga ega ta enam selle aasta alguse tasemele ka lange. Õnneks on olemas teatud tarbijaskond, kes ei lase ennast hinnatõusust hirmutada ja tarbib edasi kvaliteetset toodet. Aga alles jääb ka tarbijaskond, kelle rahakott nii paks ei ole, aga õnneks on Eesti lihatööstused oma arengutasemelt nii head, et ka odavam toode on koostiselt ja valmistusviisilt kvaliteetne, ehkki otseselt lihasisaldus selles on väiksem.Suureneb inimeste hulk, kes otsivad välja retseptiraamatud, et ise kodus liharoogi valmistada. Siis ehk hakatakse natuke rohkem jahutatud liha ostma.Tarbijate lojaalsust kodumaise toidukauba suhtes on siiani kahjuks vähem, kui küsitlused näitavad. Selle kohta on tehtud uuringuid ja nendest selgub, et inimene, kui temalt küsida eelistuste kohta, paneb kirja oma soovunelmad, mitte tegeliku käitumise. Ja kui kaubanduskett on mingi nipiga suutnud tuua müügile odavamat liha, kui suudab pakkuda kodumaine tööstus, ega siis saa tarbijale pahaks panna, et ta käitub arukalt ja ostab odavamalt.Tööstus peab täpselt jälgima, mis toode see ikkagi konkreetselt on, mida tarbija eelistab osta sissetoodud kraami hulgast. Ehk õnnestub ka Eestis taolist toodet teha ja tarbijale müüa.

Tasub teada

Lihatootmine heitleb segaste aegadega

 

SealihaEesti isevarustatus on 106%.Mullu toodeti Eestis 50 400 tonni sealiha, tarbimine jäi 47 600 tonni piiresse.Eestis läheb piiri taga müügiks keskeltläbi 200 000 siga aastas.Ka Euroopas on sealiha oluline ekspordiartikkel, kuigi tootmismaht praegu väheneb.Searümba hind on praegu tõusutrendis, ulatudes praegu ligi 2 €/kg.Prognoos ütleb, et hinnatõusule järgneb peagi langus.

VeiselihaEesti isevarustatus jääb alla 80%.Eestis toodeti 2011. aastal 12 300 tonni ja tarbiti 15 300 tonni veiseliha.10% meil toodetud veiselihast läks ekspordiks.Spetsialistid ütlevad, et veiseliha tootmine on sealihatootmisest topelt kallim.Keskmine eurooplane sõi mullu 16,2 kg veiseliha aastas, eestlane 11 kg.Euroopas on veiseliha tootmine ja tarbimine enam-vähem tasakaalus.

LinnulihaEesti isevarustatus on 50%, näiteks Leedu toodab linnuliha rohkem, kui tarbib.Meil toodeti eelmisel aastal 17 400 tonni ja tarbiti 29 500 tonni linnuliha.Eesti toodang moodustab alla 1% kogu Euroopa linnuliha toodangust.Eesti tarbija eelistab näiteks jahutatud linnuliha, Taanis läheb aga paremini kaubaks külmutatud kraam.ELis süüakse aastas keskmiselt 22,8 kg linnuliha inimese kohta aastas.Euroopa eksport on väike, välja veetakse tiivad jm odavam osis, sisse tuleb näiteks filee Lõuna-Ameerikast.

Allikad: Statistikaamet, Euroopa Komisjon, AC Nielsen, RLK, Äripäev

Statistika

Kõige rohkem liha toodetakse Harjumaal

lihatoodang 2011. aastal eluskaalus, tonni Harjumaa 30 924Viljandimaa 23 143Jõgevamaa 14 160Lääne-Virumaa 13 093Tartumaa 9502Saaremaa 6167Järvamaa 3581Pärnumaa 3316Raplamaa 2607Võrumaa 2454Valgamaa 1966Ida-Virumaa 1288Läänemaa 1128Hiiumaa 572

Allikas: Statistikaamet

Hetkel kuum