1. november 2012 kell 21:00

Kus laastab orkaan nimega Juhan Parts järgmisena?

Katastroof Estonian Airi viimase kolme aasta majandamisel pidi saama üleeile tubli suhtekorraldusliku mahenduse.

Avalikkuse teavitamine oli valitsuskoalitsioonis hoolikalt läbi mõeldud ning asjalikud märksõnad välja valitud. Valitsuse läbikukkumist ettevõtte käekäigu suunamisel tuli looritada teisejärguliste, kuid publikut erutavate palganumbritega ning  jõuliste sõnumitega. Kampaaniat alustas peaminister Ansip, kes teatas septembris, et tegevjuht Tero Taskila palk ei ole vastuvõetav. Avalikkuse tähelepanu tuli suunata ahnele soomlasele, kes isepäi firmas eksperimenteerib ning keda nõukogu eesotsas Erkki Raasukesega ohjeldama asub. Sada tuhat eurot lahkumiskompensatsiooni, millest Taskila ei loobunud ja 130 miljonit igal aastasel riiki saabunud eurot pidid kinnitama muljet, et Parts ja valitsus on Estonian Airiga õigel teel. Nõukogu tagasiastumine oli läbimõeldud lepitusohver, et avalikkus rahuneks. Taktikalise taganemisega sooviti päästa majandusminister Partsi.

Ministrina läbi kukkunud. Parts on ministrina Estonian Airi üldkoosolekul pelgalt omanike esindaja. Selles riigi kodanike esindamisfunktsioonis on majandusminister mööndusteta läbi kukkunud. Viimase kolme aastaga on kulutatud staažikale ja küpsele ettevõtte sadakond miljonit maksumaksja eurot, et katsetada äärmiselt riskantset ja võhiklikku ärimudelit. 2009. aastal andis Parts särasilmseid intervjuusid, kuidas tolleaegne sihtpunktide arv ei rahulda ning Tallinnast peab sõlmjaam saama. Eksperiment algas ettevõtte riigistamisega ning SASi ja Cresco aktsionäride seast väljatõrjumisega. Praegusel nõukogul ja Taskilal, kes pandi ettevõtte käekäigu eest vastutama, pole midagi tegemist juba siis langetatud otsustega uue strateegia ehk avantüristliku paisumise asjus.

Tõsimeeli räägiti Aasia lendudest ja sealsetest partnerlennukompaniidest, mille puhul tuleb asjatundmatus varjamatult esile. Nimelt ei hakka ükski Aasia lennufirma siia lendama, kuni Tallinnast ei saa 2–3 korda päevas Zürichisse. Zürich on näide, aga väga iseloomulik näide. Soome väikelinnade ja meie koduturu baasil ei juhtu seda lähema kümne aasta jooksul. Kui üldse kunagi. Kui Tallinnast saaks hommikul ja õhtul kõigisse Aasia lennureisijale olulistesse Euroopa metropolidesse, isegi siis on vältimatu eeldus, et Aasia lennufirma saab kõikidesse nendesse suundadesse lendajatega ühise piletihinna kokkuleppele. Aasia suund on ebatõenäoline ja võhiklik PR-unistus.

Partsi heakskiidul viljeles ettevõte heitlikku ja kulukat lennukipargi vahetust. Pisikese lennufirma jaoks on riskantne sagedasti lennukitüüpe muuta, sest kohapealne personal peab suutma nii erinevaid marke hooldada. Vastava koolituse ja hooldusõiguse saamine on lennunduses vägagi kallis. Rääkimata pilootidest, kes peavad suutma kõiki eri lennukimarke õhus hoida.

Firma vabalanguses. Partsi väljavalitud uus strateegia viis staažika lennufirma olukorda, kus ühe käibeeuro kohta suudetakse teha kahjumit 30 senti. Ettevõtte juhtkond ja nõukogu vahetub pidevalt, mis organisatsioonile on katastroof. Eraettevõtjana on säärast vastutustundetut kuramaaži võimatu mõista. Poliitik Parts võtab lennufirma, mis on turul olnud 20 aastat, teenib 2007–2009 väikest, aga siiski mõistuspärast kahjumit, ning viib siis lennufirma vabalangusesse.

Olen lennundusega väga lähedalt seotud üle 20 aasta ning tean, et selles majandusharus on äärmiselt rasked ajad. Lennundusturu avanemine viis paljud seni privileege nautinud lennukompaniid eriti raskesse kohanemisperioodi, kus tuleb ellujäämise eest meeleheitlikult võidelda. Kuid ühes olen nende paarikümne aasta jooksul üha enam veendunud: lennundusest tuleb eemal hoida Richard Bransonit jäljendada üritavad macho’d. Virgin Atlanticu omanik on üks väheseid, kel hästi läinud, kuid teised rammumehed on sel ahvatleval turul ebaõnnestunud.

Mul tuleb külm higi otsa ette, kui mõtlen, kuidas Parts energeetikas ja muudes muudes majandusharudes askeldab ja numbreid kokku lööb. Mees pole kunagi ettevõtluses kätt proovinud, kuid pajatab ladusasti ärimudelitest ning elujõulistest strateegiatest. Ammu oleks pidanud aru saama, et see on vaid sisutühi kelkimine ning mees ei vääri majandusministri kohta. Siiski tean, et tulgu mis tuleb, tagasi ei astu ta mingil juhul. Sest toiduahel on suur, kõiki kliente on vaja elus hoida, ministri  kaaskond võib nälga jääda, poliitilised juhtimisskeemid kokku kukkuda. Ei, vastutust ei võta!

Kus laastab orkaan Parts järgmiseks?

Hetkel kuum