14. november 2012 kell 21:00

Majanduskasvu piduriks saab üha enam eestlane

Eesti majanduses kehtib paradoks, kus suhteliselt kõrge töötuse määra (ligi 10%) juures valitseb samal ajal eelkõige oskustööjõu puudus. Teisisõnu võib Eesti majanduskasvu piduriks vähese ettevõtlikkuse, väliskeskkonna või innovaatilisuse asemel hinnata hoopis eestlast.

Nõutult käsi laiutama paneb aga tõik, et kuigi võimalikud lahendused on korduvalt välja pakutud, ei ole ühtegi neist seatud järgnevate aastate prioriteediks. Ei lohuta ka tõsiasi, et kui välja jätta kaitsekulutused, puuduvad Eestis prioriteedid üldse. Viimast näitab ilmekalt ka käimasolev riigieelarve koostamine, kus raha jagatakse valimatult kõigile.

Probleemi põhjusi on mitu. Üks kesksemaid on haridus. Aastaid on viidatud, et hinnanguliselt 10–12 protsenti noortest (sarnane töötuse kriitilise piiriga) piirdub põhiharidusega või ei saa sedagi. Kusjuures põhikoolist väljalangejate hulgas on poisse üle 70 protsendi. Spiraalina kasvav probleem saab ilmekaks ülikoolis, kuhu laias laastus pääseb üks kolmandik poisse ja kaks kolmandikku tüdrukuid.

Selles kontekstis jutt töötute ümberõppest või ümberkvalifitseerimisest meenutab digiajastu võimaluste tutvustamist elektrita keskkonnas. Kahtlemata tuleb töötutele tagada head ümberõppe võimalused, kuid samal ajal on töötuse ja tööjõupuuduse juured märksa sügavamal. Ja mis kõige kurjakuulutavam – nad on hakanud puituma.

Teise põhjuse saab märkida koondnime Soome tolmuimeja alla, nagu tabavalt kirjeldas teisipäevases Postimehes Argo Ideon. Ehk siis tööjõu vajadus kummitab ka meie lähemaid ja kaugemaid riike. Näiteks Soomet, kuhu on juba suundunud hinnanguliselt 30 000 eestimaalast. Tolmuimeja tõmbab eelkõige neid, kes saavad hakkama ehk on võimekad – olgu ta valge- või sinikrae. Põhjusena tuuakse sedagi, et eestlane olevat pirtsakas palga suhtes. Kuid see puudutab peamiselt ettevõtlusharusid, mis pole kuigi jätkusuutlikud ja ongi määratud kas kohanema või välja surema. Seda enam, et Eesti majandusele on ainult hea, kui odavtööjõu aeg lõpeb. Teisiti jõukaks ei saa.

Tööjõupuuduse eelkõige pikemaajaline põhjus on muidugi jätkuvalt negatiivne iive. Kuigi sündivust on püütud turgutada nii vanemapalga kui ka -pensioniga, ei ole see suures plaanis tulemusi andnud. Viimane beebibuum jäi veerand sajandi taha laulva revolutsiooni aegadesse. Nii võimendub ka vananeva rahvastiku probleem: lapsi sünnib liiga vähe ja noored lahkuvad välismaale.

Kuna aga selliseid fundamentaalseid muutusi ainult tootlikkuse kasvuga ei tasanda, näib majanduse kahanemine tulevikus pöördumatu. On ju lahenduste otsimise juttu olnud küllaga, kuid ühtegi asja pole tõsiselt ja sihikindlalt ette võetud. Tegevusetus on sisuliselt sööstu kiirendamine kuristiku suunas.

Näiteid tegemata jätmistest saab tuua hulgi. Soovimatus ellu läbi haridusreformi, mis päädis kevadel õpetajate streigiga, on üks ilmekamaid. Aga ka kõrged tööjõumaksud, mis pärsivad hästi tasustatud töökohtade loomist Eestisse. Või bürokraatia vähendamine ja piiride kaotamine kvalifitseeritud võõrtööjõu kaasamiseks kolmandatest riikidest. Vahendina oleme pakkunud muu hulgas tasulist kõrgharidust, mis pärsiks oskustööjõu (nt arstide) lahkumist.

Selge, et iga lahendus ei pruugi sobida või probleemile lahendust tuua. Kuid kindlasti töötaks üks või kombinatsioon mitmest. Arvestades muutuste mõju viitaega, tulnuks tegutsema asuda juba eile.

Hetkel kuum