22. november 2012 kell 21:00

Euroraha pole lihtsalt olemas

Ühel Eesti kõrgel euroametnikul meeldib rõhutada, et ei ole olemas “euronorme” ega “Brüsseli otsuseid”. Eesti on Euroopa Liidu liige, räägib kõigis otsustes kaasa ja selliseks vastandumiseks puudub seega alus.

Ilus mõte, mida tahaksin siiralt uskuda. Paraku on see parimal juhul pooltõde, mida kasutatakse reeglina kattena siis, kui teised, asjalikud argumendid enam hästi ei tööta.

Ehe näide väite nõrkusest on Euroopa Liidu põllumajandustoetused. Eesti seisukoht on, et need peaksid olema võrdsed. Euroopa Liit ei soovi neid aga võrdsustada veel ka järgmisel eelarveperioodil. Muidugi, kui Eesti annab survele alla ja lepib madalamate toetuste jätkumisega, võib väita, et tegime seda ise. Ning toetuste erinevuse jätkumine ei ole mitte Brüsseli otsus, vaid Eesti kui Euroopa Liidu liikme seisukoht, sest saime ju selles “kaasa rääkida”. Kuid kas see pole mitte küüniline? Pigem nagu sobivaks väänatud tõlgendus. Eristika. Seda enam, et leppimine tugevama maa või ametniku positsiooniga, kuid märkusega, et jäime eriarvamusele, ei pruugi olla saavutus, mille üle uhkust tunda. See võib näidata hoopis argumentide või aktiivsuse nõrkust.

Samas nõustun, et eelviidatud Eesti ja Euroopa vastandamise probleem on tõepoolest olemas. Aga kahjuks süvendavad Euroopa ja Eesti ametnikud seda järjepidevalt ise. Ehk needsamad inimesed, kes ühtset Euroopat looma ja propageerima palgatud, on vajadusel kahepalgelised. Kõnekas näide on nn Brüsseli otsuse kasutamine kaitsetaktikana. Nii avaneb Eesti elektriturg 1. jaanuaril 2013, kuid avanemise eelduseks olev turutõke pole eemaldatud, sest Eesti ühendused teiste riikidega pole piisavad. Näiteks valmib Eestit ja Soomet ühendav elektriühendus Estlink2 alles aasta hiljem. Kui ajakirjanik julgeb tõstatada küsimust Eesti poliitikute ja ametnike rollist ebaloogilise otsuse vastuvõtmisel, saab ta kas ministeeriumist või riigifirmast selgitava kõne, et ajalooliselt ei ole selles Eestil mingit süüd, seda nõudis Euroopa! Absurd? Ei, igapäevane tegelikkus.

Ilmekas näide vastandumise ja võõrandumise süvendamisest on ka erinevad eurotoetused, mille saanud peavad oma euroametnikest jagajaid igakülgselt kiitma. Kas tuleb silme ette reklaamtahvel või samasisuline pressiteade, kus kirjas, et see või too objekt valmis mingi eurofondi või asutuse toel? Tulgu ta siis otse Euroopast või mõne kohaliku asutuse (nt EAS, KIK) kaudu. Need teated pole mitte niivõrd kohatud, kuivõrd ohtlikud pooltõed. Märksa mõistlikum oleks selle asemel taguda tahvlitele, et euroraha pole olemas.

Nagu ei ole olemas ka Eesti riigi raha. Mõlemad on kohati kasulikud, kui siiski tingnimetused. Tegu on ikkagi maksumaksja rahaga ning demokraatlikel valimistel antud häälte kaudu peaksid maksumaksjad dikteerima ka rahajagamist. Paraku on süsteem üha enam nihkes. Oluline pole mitte valimistel näidatud maksumaksja tahe, mis võib ja peabki muutuma, vaid seatud ja kehtivad (euro)normid.

Kuulen juba vastuargumenti, et näitemäng on üldise, Euroopa identiteedi loomiseks. Eesmärk võibki olla õilis, kuid paraku on see esituselt poolik (jätab raha tegeliku päritolu tagaplaanile) ja seetõttu ka ohtlik. See on praktikas liiga tihti viinud halvemal juhul kas rehepapluseni või lihtsalt rumaluseni. Viimast kirjeldas ilmekalt Maalehes Indrek Neivelt: “Mööda Eestimaad sõites torkab kahjuks silma, et tüüpiline Eesti maakoht on selline, kus pidulikult avatakse Euroopa rahaga ehitatud veepuhastussüsteem ja kergliiklustee, ning samas suletakse kool. Sest euroraha antakse konkreetsete projektide jaoks ja “raha tuleb ju ära kulutada”. Praegu saame me Euroopast raha, et ehitada midagi sellist, mida me eriti ei vaja või siis vähemalt oma raha eest ei ehitaks.”

Teisisõnu, kuna nn euroraha on võõras, siis selle kulutamisest või lausa raiskamisest ei olekski nagu kahju. Las põleb. Hoiatav näide on ka rahandusministeeriumi tellitud ja hiljuti avaldatud uuring, kust tuntava uhkusega selgus, et 87% Eesti elanikest on kursis, et Eesti saab ELi toetust ning enamik peab toetuste mõju positiivseks. See on häiresignaal, et midagi on valesti. Et Euroopa propagandamasin on valesse suunda kiivas.

Sest palju olulisem oleks uurida, kas inimesed teavad, et Euroopa Liidu raha tuleb maksumaksjate taskust? Et mitte Liit, vaid Euroopa riikide elanikud abistavad üksteist iga päev? Usun, et kui eurotoetustest pole midagi kuulnud 13% Eesti inimestest, siis neid, kes pole kuulnud, et eurotoetused tulevad kaasmaksumaksjate taskust, on tunduvalt enam. Miks? Sest kahjuks leidub ka euroametnike endi hulgas rida neid, kes ei tea, kelle taskust nad palka saavad, kellelt kogutud raha jagavad ning kelle heaks töötavad.

Meenub, kui tõrksalt suhtusid Eestist lahkunud euroametnikud Äripäeva ajakirjanikku, kes püüdis eelmisel suvel avada avaliku raha kulutamist. Juhtus, et Brüsselisse lahkunud ametnikud ei näinudki enam sidet Eestiga väites, et nemad töötavad nüüd Euroopas. Teadmine, et ka Eesti on Euroopa ja teenitakse avalikus ametis, oli kuhugi lootusetult kadunud. Rohkemgi. Väidan, et senikaua, kuni eksisteerib euroraha, jäävad alles ka “euronormid” ja “Brüsseli otsused”. See ei tähenda, et ma ei usu ühtsesse Euroopasse või olen selle vastu. Hoopis vastupidi. Soovin lihtsalt, et usku toetaks märksa tugevamalt ka tegelikkus.

Hetkel kuum