Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Miks ma ei saa usaldada riigifirma nõukogu liikmeid
Eesti riigifirmade nõukogudesse kuuluvad hästi tasustatud poliitikud on pälvinud avalikkuse pahameele. Miks on nii juhtunud?
Eesti Päevalehe andmetel on kõige kõrgemalt tasustatud Kalev Lillo ja Kalle Palling. Lisaks riigikogu liikme palgale saavad nad tänu nõukogudes istumisele veel kopsaka tasu, mis on kõrgem kui Eesti keskmine palk.
Kehtib seaduspära, et riigifirmade poliitikud on ka erakonna suurannetajad. Annetuste pärast on kahe nimetatud poliitiku peakohal endiselt kahtlusevari, mis seab küsimärgi alla ka nende töö riigifirmas.
Lillo ja Palling said kuulsaks Silver Meikari väljaöeldu tõttu. Aga hulk nõukogudesse kuuluvatest poliitikutest on avalikkusele täiesti tundmatud. Nad on ustavad parteisõdurid, kes hoiavad madalat profiili ega väljendada oma isiklikku arvamust, mistõttu nende sõnavõtud ei veena.
Neid kutsutakse broileriteks ning nende üle heidetakse nalja, sest nimetatute tegevus on arusaamatu. Igast poliitikust ei peagi täht saama. Kõik ei saa olla otsustajad. Ometi võiks riigifirmat tüüriv poliitik mõjuda oma ala spetsialistina, et õigustada vähemalt riigipalka.
Anonüümsus on eetikakriisi sünnipaik. Nimetul ja näotul poliitikul pole moraalset pressi nii palju kui pidevas prožektorivalguses rahvasaadikul. Ent veelgi anonüümsem on see, mida riigifirmade nõukogudes tehakse. Need ettevõtted pole altid informatsiooni jagama, viidates ärisaladusele või konfidentsiaalsusele.
Samuti pole alati võimalik otseteed kasutades teada saada, milline nõukogu liige hääletas olulise otsuse poolt või vastu. Kuna riigifirmades toimuv on tume ala, annab see nõukogu liikmetele peaaegu piiramatu tegevusvabaduse.
Tagantjärele võib vaid aimata, miks maksab näiteks Tallinna Sadam just erakondade suurtoetaja Urmas Sõõrumaa firmale mitu miljonit eurot rohkem, kui pidanuks. Isegi prokuratuuri hammas ei hakka selle peale, mistõttu jääbki vaid sedastus ning elu veereb vanaviisi edasi.
Muutusi võib esile kutsuda üüratu kahjuminumber. Või ebaseaduslik ning laialdane laristamine. Kuid ka siis saavad nõukogu liikmed tuimalt eitada oma süüd, ehkki nemad peaksid olema riigifirma valvekoerad.
Paraku pole “valvekoertel” vastutust, sest rohkete nõukogu liikmete tõttu see hajub ning kahju makstakse lõpuks ikkagi kinni maksumaksja rahakotist.
Maksumaksja pole nendele nõukogu liikmetele mandaati andnud. Mitu nõukogudesse kuuluvat poliitikut on valimistel kogunud vaid paarsada häält.
Eesti rahvas ei peaks kinni maksma anonüümsete parteisõdurite prohmakaid.