Õnneks andsime Arcole korvi: tasuta lõunaid ei ole olemas

Äripäevas kehtib reegel, et meie ajakirjanikud ei reisi ettevõtete kulul. Kui mõni ettevõte teeb reisipakkumise, siis tasub toimetus ise selle reisiga seotud kulud. Selline põhimõte on oluline, sest kui kulutame toimetuse raha, siis ka küsime endalt, kas niisugune rahakulutus on otstarbekas. Kui reisid kellegi teise raha eest, kaob kriitiline meel tehtud kulu hindamisel.

Sõltumatus. Firmade kulul reisimise teema tõstatus aastaid tagasi ühe ajakirjanike soojamaareisi tõttu. Turismifirma lootis, et selle reisi järel ilmuvad erinevates meediaväljaannetes kirjutised konkreetsest sihtkohast. See omakorda tekitab kuurordi vastu huvi lehelugejates ja nii on lihtsam konkreetset reisipaketti kaasmaalastele turustada. Täistabamus on see, kui turismifirma kulul reisil käinud sõltumatu ajakirjaniku reisikirja kõrvale õnnestuks veel sokutada reisifirma reklaam. Toona ja ka hiljem pole eri ettevõtete esindajad aru saanud, miks ei tohiks ajakirjanikele reisi välja teha ning tutvustada oma uut toodet või välismaal asuva tütarfirma tegevust.

Ka ettevõtjate kulul reisivad ajakirjanikud väitsid toona, et lennupiletite ja hotelliarve tasumine kellegi teise poolt ei vähenda ajakirjaniku sõltumatust. Ajakirjanik kirjutab sellest, mida heaks arvab, ning ta ei pea oma kirjutisi reisi finantseerijaga kooskõlastama. See argument on nõrk kahel põhjusel. Esiteks tekib ajakirjanikul reisi korraldaja ees paratamatult tänuvõlg ja keeruline on säilitada kriitikameelt. Teiseks võib ajakirjanik enese teadmata sattuda reisi eest tasuja tööriistaks.

Näiteks Arco Varale oli toona väga oluline, et nende Bulgaaria arendustest Eesti meedias kirjutataks. Investeering oli suur ning positiivset kajastust oli kinnisvarafirma saanud häbiväärselt vähe. Tunneksin end aga praegu väga kehvasti, kui Äripäeva toimetus oleks Arco Vara reisiettepaneku toona vastu võtnud.

Reedel teatas börsifirma oma varade massiivsest allahindlusest ning üks osa allahindlusi puudutas Arco Vara Bulgaaria arendusi. Arco Vara kulul toimunud reisi järel oleks Äripäeval keeruline praegu Arco Vara juhtidelt ja nõukogu liikmetelt küsida, miks nad näitasid varem investoritele oma arendusprojekte läbi roosade prillide.

Ettevõtjate ajakirjanikele pakutavad reisid pole a priori halvad. Näiteks on Eestis tegutsevad ettevõtted kutsunud ajakirjanikke kaasa tutvuma välismaal asuvate tootmisüksustega. Mõnikord aitavad niisugused reisid jõuda Eestis tegutsevate ettevõtete omanike välismaiste tippjuhtideni. Sellistel välisreisidel osalemisel on ajakirjaniku jaoks alati mingi kasu ja ka lugejatele võib see olla kasulik ning huvitav. Põhimõte, et meediafirma tasub ise reisikulud, garanteerib lihtsalt selle, et toimetus tõesti arvestab reisi üle otsustades eeskätt lugeja huvisid.

Finantseerijale viidatakse. Teine osa meediafirmade järgitav põhimõte puudutab reisi finantseerimise kohta info avalikustamist. Kui artikkel on sündinud mõne ettevõtte või organisatsiooni toel, siis lisatakse vastav märge ka artikli juurde. Äripäevas leiab niisuguseid viiteid tavaliselt Euroopa Komisjoni korraldatud seminaridel või briifingutel osalemise järel valminud artiklite juurest. Tasuta reisimine pole Äripäevast täielikult kadunud, piir jookseb eeskätt sealt, kas reisi korraldajaks on erafirma või mõni Euroopa Liidu asutus.

Tasuta reisimine ei puuduta ainult meediafirmasid. See on levinud ka teistes ärisektorites. Näiteks kui ehituskaupade müüja soovitab mõne ehitusmaterjalitootja toodet, siis on kliendil oluline teada, kas see soovitaja on hiljuti naasnud suusareisilt, mille maksis kinni ettevõte, kelle toodet kliendile eksperdina soovitatakse. Meedia ja tervishoid on aga üksikud valdkonnad, kus kellegi teise kulul reisimist on üritatud eetikakoodeksi abil reguleerida. Sama praktikat võiksid järgida ka teised valdkonnad, sest tausta lõunaid pole olemas.

Arco Vara puhul oleks reisikulude kaudseks maksjaks olnud võib-olla mõni väikeinvestor, kes Arco Vara juhtide Bulgaaria visiidi kajastust Äripäevast lugedes oleks otsustanud kinnisvarafirma aktsiat osta.