Kraft, Kallas, Lipstok – teil on viimane aeg rääkima hakata

Äripäev leiab, et nüüd on toonastel Eesti Panga juhtivisikutel ülim aeg lõpetada jutt, et nad midagi ei mäleta, ning üles tunnistada, mis tegelikult toimus.

1993. aastal asutatud riikliku VEB Fondi lugu ulatub pea 20 aasta tagusesse aega ning selles on püüdnud selgust saada peale rahast ilma jäänud ettevõtjate ka uurimisasutused, riigikontroll ja ajakirjandus. Ettevõtjad on käinud kohut riigiga, kes on otsustanud VEB Fondiga võetud kohustustest ettevõtjate ees käed puhtaks pühkida.

Tegu aegus. Kui see habemega teema on ajalehetoimetustes üles kerkinud, tekitas see vanemates ajakirjanikes tüdimust, noorematele on see olnud lihtsalt üks arusaamatu lugu. Puhuti on teemasse süvenetud, aga küsimused jäid. Hiljuti selgus, et ka prokuratuuri käed jäid lühikeseks, sest võimalik kuritegu – kõne all oleva dokumendi võltsimine – on aegunud.

Sellist situatsiooni on asjaosalised ise ehk VEB Fondi vahendite kasutamist kontrolliva Eesti Panga toonased juhid püüdnud enda kasuks ära kasutada.

Möödunud sügisel väitis Eesti Panga tollane president Siim Kallas bravuurikalt, et see temaatika on rahvaluule. VEB Fondi nõukogu liige, rahandusminister aastatel 1994–1995 ja hilisem Eesti Panga president Andres Lipstok on kuulutanud:  “See on nii vana värk!” Kuigi peaminister Andus Ansip tahtis eile oma neid sõnu muuta, lubas ta 4. oktoobril selle peale mürki võtta, et tollases Eesti Pangas ei ole midagi võltsitud. Jürgen Ligi on riigikogu ees nimetanud riigi kohtusse kaevanud sertifikaadiomanikke spekulantideks.

Männik ja Hansson väärivad tunnustust. Selliste avaldustega on püütud rahast ilmajääjaid naeruvääristada ning loodetud, et asi vajub ehk unustustehõlma. Ja võib-olla olekski nii läinud, kui praegugi oleksid Eesti Panga eesotsas juhid, kes eelistavad avalikkuse ees pimesikku mängida.

Jaan Männik ja Ardo Hansson pidasid aga dokumendi võltsimise süüdistusi piisavalt tõsiseks, et algatada majas uurimine. See väärib tunnustust. Samuti peab tunnustama ka prokuratuuri, kes küll tõde välja ei selgitanud, kuid andis teada, et Eesti Pank võiks seda teha. Pärast seda oli Eesti Pangal raske öelda, et nad selle vastu huvi ei tunne.

Eesti Pank ei saa olla koht, kus eesmärk pühitseb abinõu, isegi kui venelasi üle kavaldades oleks ettevõtjate nõuete rahuldamiseks rohkem raha saanud. Liiatigi veel sellise abinõu nagu valeandmete esitamine.

Värske info valguses tekib uuesti küsimus, kust õieti tuli idee Venemaale valeandmeid esitada. Kes otsustas sellise teo sobivuse üle? Kelle huvides seda tehti? Küsimuste teravik suundub Siim Kallasele ja Vahur Kraftile.

Krafti eilne avaldus nendele küsimustele paraku ei vasta, rõhutab vaid, et riigivara vargust ei ole toimunud ja tema teadlikult valeandmeid esitanud ei ole. Ent kui mäng tõepoolest käiski üle Krafti pea, siis ei olnud ta Eesti Panga asepresidendina oma ülesannete kõrgusel.