Tark töö vajab uut määratlust

See pole lihtne, sest paljusid inimesi ei vaimusta siinne kliima või elatustase. Neis, kelles mõte tulla ikkagi tekib, võivad selle lämmatada tööloa taotlemisele kuluvad kuud.

Sellega seoses pälvib kriitikat eeskätt menetluse kohmakus, kuid ka välismaalaste seaduse sõnastus saaks olla parem. Praegu opereerib see seadus targa töö mõistega varjatult ning on ehitatud “ülevalt alla” (printsiibipõhiselt). Kuid võiks vaagida immigratsiooni reguleerimist pigem “alt üles” (valdkonnapõhiselt). Sellele võimalusele on osutanud näiteks sisekaitseakadeemia 2010 koostatud töörände taustapaber.

Praegu on seaduse otsustav koht punkt, et tööloa saajale tuleb maksta vähemalt 1,24 Eesti keskmist palka. See palgakriteerium toimib targa töö kaudse määratlusena: tark töö on mis tahes töö, mis pole odav. Selline kriteerium, mis majandussektoreid ei diferentseeri, on mugav ning sobib hoiakuga, et ei tasu protsesse liigselt juhtida.

Nimekiri alaku ITga. Kui mõelda, mis oleks loogilisem ja funktsionaalsem lähenemine, siis ühest küljest võiks seadusandlus targa töö seni üsna intuitiivsena püsivat, aga kasvava tähtsusega mõistet selgemalt käsitleda. Tark töö võiks tähendada enamat kui “mitteodav töö”. Mis on parem üldkriteerium, pole muidugi kerge öelda: “kõrgharidusega spetsialistid”, “doktorikraadiga inimesed”, “selliste alade spetsialistid, mis annavad kõrget lisaväärtust” jne võiks töölubade praktikat mõjutada erinevalt. Kuid igal juhul saab üldkriteerium vaid vihjata mõiste piirjoontele. Tark töö tuleks määratleda ekstensionaalselt, ametite või valdkondade nimekirja alusel.

Tarkade töökohtade nimekiri võiks alata IT-spetsialistidega. Veelgi parem oleks paigutada infotehnoloogid omaette immigratsioonikategooriasse ja võimaldada nende töölubade puhul kiir- ja välkmenetlust. Lisaks võiks IT-spetsialistide immigratsioonikvoodi lahutada üldistest kvootidest. IT-kvoot võiks vastavalt vajadusele olla kas 100, 1000 või piiramatu arv inimesi aastas, olenemata sellest, missugune on kvoot kõigi teiste valdkondade peale kokku.

Ühe põhjendusena sellise lähenemise kasuks võiks märkida, et olenevalt seaduse funktsioonist on eri laadi seaduste puhul kohane eri laadi loogika. Kui võrrelda välismaalaste seadust (immigratsiooniseadust) ja pagulaste seadust, siis teise puhul on loogiline kirjutada regulatsioon “ülevalt alla”, inimõigustega seotud põhimõtetest lähtuvalt. Valdkonnapõhine lähenemine oleks siin kummaline. Sätestada, et pagulasi võetakse vastu Sudaanist, aga mitte Birmast, või et varjupaika saavad insenerid, kuid mitte keevitajad, on küsitav, sest inimõiguste idee on universaalne. Immigratsiooniseadus aga on lokaalne, selle mõte on soodustada vastuvõtjariigi arengut. Kui mõnes majandussektoris inimesi napib, on immigrandid teretulnud, ja on loomulik seaduses loetleda, mis sektorid need on.

Bioeetikas murtakse pead, kuivõrd tohib teha katseid nende kõrgemate loomadega, kes pole inimesed, ja mismoodi vastavaid norme üles ehitada. “Kõrgem loom” on ähmane mõiste, mida saab analüüsida mitut moodi, näiteks “eneseteadvusega isiku” mõiste kaudu. Ent selline täpsem kriteerium on vaieldav ja ebapraktiline, kuni pole empiirilist kindlust, millistel liikidel tõesti on eneseteadvus. Mõistlikum on alustada normiehitust kõige lähedasematest liikidest – inim­ahvidest – ning teadmiste kasvades minna edasi teiste liikide juurde.

Tark töö on niisama ähmane katusmõiste kui kõrgem loom. Ent nagu on kindel, et inimahvid on kõrgemad loomad, on ka kindel, et IT-ametid on targad tööd. Oleks loogiline, kui seadus käsitleks neid ameteid esimesena.

Vajaduste täpsem määratlus. Mõnes üksikus, eriliselt väljavalitud valdkonnas immigratsiooni võimalikult intensiivne soodustamine oleks üks viis astuda vastu poliitilistele süvahirmudele. Kartust, et mis tahes liberaliseerimisele järgneb pahaloomuline sisserändajate laviin, toidab ebamäärane üldkriteerium ju ilmselt paremini kui konkreetne nimekiri.

Koostada esialgu kas või lühikegi tarkade (või eriti tarkade) tööde nimekiri oleks hea võimalus riigi arenguvajadustest täpsemalt mõtelda. Ei saa vist olla kahtlust, et nähtamatu käe kõrval kulub ära natuke ka nähtavat. Sümbolilisel tasandil teeks seaduse muutmine lõpu hamletlikele kõhklustele küsimuses, kas olla või mitte olla inforiik. Kehtestada infotehnoloogidele omaette immigratsioonikategooria ja tempokad erimenetlused oleks sildu põletav tegu. Koos IT-ministri sisseseadmisega tähendaks see inforiigi kuvandi ametlikku, õiguslikku vormistamist.

Artikkel ilmub EMT, Tallinna Kaubamaja, Danske Banki ja Äripäeva arvamuskonkursi Edukas Eesti raames.