Kuidas kasta rahapuud

The Wall Street Journal kirjutas mõni aeg tagasi, et Kopenhaageni rahvaarvuga võrreldavas Eestis on üks maailma arenenumaid e-valitsusi ning rohkem start-up-firmasid inimese kohta kui üheski teises Euroopa riigis. Samas ei unustatud märkida, et hoolimata senisest edust on endiselt tegu ühe Euroopa vaeseima riigiga. Ja et Eesti sisemajanduse kogutoodang elaniku kohta on näiteks kaks korda väiksem kui Rootsis. See on majanduslik reaalsus, kus kiireid ja töötavaid lahendusi ei ole.

IKT-sektori eestvedamisel toimuv teadmistepõhise majanduse arendamine on kindlasti õige suund, kuigi ka seal on ridamisi väljakutseid. Samas ei maksa unustada Eesti rasketööstuses peituvat potentsiaali. Jah, endiselt on seal vaja tõsta tonne ja veeretada vaguneid, kuid 21. sajand on jõudnud ka rasketööstusesse ning suur osa tööst tehakse ära juba bittide ja baitide liigutamise abil. Ja kus veel ei tehta, seal tuleb Eesti IT-firmadel ja rasketööstusel seljad kokku panna. Nii näiteks kandub Eesti Energia IT-arenduste fookus lähiaastatel just Ida-Virumaale, tööstusesse.

Kannatust! Saja-aastast põlevkivienergeetikat on harjutud nägema tülika ja töömahukana. Kui näiteks IT-innovatsiooni saab lõpptarbija sageli isiklikult näpu all kogeda, siis rasketööstuse sisemuses toimuv areng ei paista nii kergesti kätte.

Igasugusele innovatsioonile on omane aga see, et katsetamiseks kulub aega ja katsetuste käigus eksitakse. See ongi kogu arendustöö olemus – välistades valesid variante leida töötav lahendus. Eesmärgini jõuavad ainult kannatlikud. Tuli ilmutada veidi kannatlikkust ja tööle on hakanud kõik Eestile tuntust toonud IT-süsteemid. Jah, ka digiretsept hakkas tööle. Süsteemi arendatakse veel edasigi.

Samamoodi käib Eesti Energias põlevkivist vedelkütuste tootmise tehnoloogia arendamine. On ette teada, et iga Enefiti arendus võtab aega, et töö käigus eksitakse, aga lõpuks tehakse ära ja leitakse töötav lahendus. Tehakse midagi sellist, mida keegi kuskil varem pole teinud. Jah, see on keeruline, aga kui oleks lihtne, siis oleks keegi kuskil selle juba ammu ära teinud.

On vale arvata, et töö on tegemata tema mõttetuse pärast ja eestlased on nagu kilplased, kes mõttetu asja peale aega raiskavad. Eesti Energia esimeses õlitehases projektvõimsuse saavutamine ei võtnud mitte selle pärast 30 aastat aega, et ees oleks olnud tehnoloogilised barjäärid. Odav nafta hind võttis projekti arendamise majandusliku mõttekuse ära, kuid praeguseks on olukord muutunud. Enefit140d töötavad täistuuridel ja varsti liitub nendega Enefit280 õlitehas.

Suurepärane stardipositsioon. Kui seni oli Eestis maailma suurim elektrijaam, mis kasutab põlevkivi, siis pärast Enefit280 täisvõimsuse saavutamist on Eestis maailma suurim põlevkiviõlitehas. See on suurepärane stardipositsioon maailmas, kus iga hetk on kõlamas põlevkivienergeetika laialdase kasutuselevõtu stardipauk. Veel paremaks teeb eestlaste võiduvõimaluse see, et oleme alustanud ka teiste riikide põlevkivimaardlate tundmaõppimist.

Neile, kes on harjunud Eesti Energiat pidama kohalikuks elektritootjaks ja traadifirmaks, võib see tunduda ebaoluline, kui tuul järjekordselt voolu ära viib või järgmine elektriarve maksmist ootab. Jah, liine tuleb parandada ja neid parandataksegi ning elektri hind kujuneb sellest aastast alates konkurentsi tingimustes. Sellega on pilt selge.

Vähem selge on see, kuidas Eesti jõuaks rahvusvahelistesse edetabelitesse mitte ainult start-up-firmade arvu, internetivabaduse või kõige paberivabama valitsuse poolest. Kuidas Eesti jõuaks järele Rootsile, kus toodetakse iga inimese kohta aastas kaks korda rohkem väärtust kui siin? Kuidas kasta Eesti rahva rikkuse seemet imede põllul nii, et sellest kasvaks rahapuu?

Jah, teadmistepõhine majandus ja IT, aga ka infotehnoloogia on ainult vahend. Energianäljas maailm vajab uusi lahendusi ning naftavarudest mitu korda suurema põlevkiviressursi kasutuselevõtu võti on paljuski eestlaste käes. Seega on põlevkivienergeetikal oluline roll Eestimaa rikkuse kasvatamisel, nii nagu Norral ja Taanil on nafta- ja gaasitööstused. See ei ole muidugi uudis, aga seda maksab üle korrata, kui kannatlikkust hakkab nappima, sest innovatsioon ei ole pitsa, mida saab veerand tunniga tellida.

Äripäev palus Sandor Liivelt lugu kriitika alla sattunud välisprojektide kohta, kuid neist juttu ei ole. Toimetaja sellekohase küsimuse ja palve peale kommentaari täiendada teatas pressiesindaja, et Liive viib diskussiooni “uuele tasandile” – rahvusvahelistele projektidele on vaja luua kontekst, miks midagi sellist üldse tehakse.