28. jaanuar 2013 kell 3:05

Laar: Eestil puuduvad sihid

Mart Laar leiab, et kõrgeid edetabelikohti jahtival Eestil puudub tegelikult selge siht.

Mart Laar istub oma riigikogu kabinetis ratastoolis. Käed on rinnal sõrmseongus – ja  mul on tunne, et ta püüab hoida iseend koos. Vastates ei vaata ta mitte silma, vaid kuhugile kõrgele. Iga vastus hakkab sõnaga: oh. Oh, kindlasti. Või siis: oh, ma ei arva nii.

Aga ausus ta vastustes mõjub värske briisina. Ausus ja otsekohesus. Pärast intervjuud tunnen kummalist kergendust – teadmisest, et on ka neid, kes ei proovi presenteerida olukorda pehme vati sees, vaid ütleb, nagu arvab. Julgelt ja otse – see on suur erand keset umbusklikku poliitmaastikku. Ta saab seda endale lubada. Julgust, selgub intervjuus, hindab Laar kõrgelt.

Küsimustele vastab Mart Laar.

Mida peaks valitsus tegema usalduse taastamiseks? Usaldus on selline, et seda kas on või ei ole. Seda on väga raske saavutada. Ainukene lahendus on tihti rääkimine: väga palju rääkida ja suhelda. Ega siin muud teha polegi.

Minu valitsuste vastu pole usaldust eriti kunagi tuntud nii väga palju. Aga ka nii hulle otsuseid pole keegi teinud, nagu mina peaministrina. Mõlema ametiaja jooksul. Rääkimine on oluline.

Pisarat silma päris ei tulnud, aga liigutas Marju Lauristini sõnavõtt küll. See oli minu esimese valitsuse 20. aastapäeva konverentsil, kus ta mu valitsust kiitis. Neil päevil me rääkisime väga palju, isegi kui see siis nii ei tundunud. See oli õige. Saime oma asjad tehtud ja inimestel oli arusaam, et Eesti riik läheb õiges suunas. Võib armastada peaministrit või mitte – ma arvan, et peaminister ei peagi olema eriti armastatud. Ongi hea. Peaministritest, keda väga armastatakse – neist tulevad tavaliselt diktaatorid - tihtipeale. Rahvas peab olema uhke oma riigi üle. Tunda, et riik läheb õiges suunas.

Kas te tunnete praegu seda? Et riik läheb õiges suunas? Praegu on see tunne vähenenud. Õigusega või mitte õigusega, aga probleeme on õige palju. Siis tekib suhtumine, et riik päris õiges suunas ei lähe. Eks see on ka riigi enda asi – mida väärtustad. Oleme muutunud väga edetabelite rahvaks. Tundub, et me tahame olla kõigi edetabelite tipus. Aga me ei ole. Ja ei hakkagi olema.

Kas sinna pürgimine on siis vale? Jah, ma arvan küll.

Miks? Sest me ei hakka seda kunagi olema. Siis tekibki tunne, et tahaks elada juba praegu nagu Soomes. Isegi paremini kui Soomes. Sellest arusaamine, miks me oleme seal, kus oleme, on nõrk. On asjad, mida saad muuta ja asjad, mis on minevikust kaasas. Tuleb minna aastasse 1939 ja mõelda, kas oleks tulnud vastu hakata või mitte, teha midagi iseseisvuse säilitamiseks või mitte. Soome suutis seda teha, nad olid 1939. aastal samal arengutasemel. Nüüd imestada selle üle, et Soomes sama töö eest rohkem palka makstakse… siin see vastus ongi. Mitte selles, et keegi teeks viletsamat tööd või oleks rumalam, lollim või et valitsus oleks midagi valesti teinud.

Kas seda (praegust-toim) kriisi võib nimetada valitsuse moraalikriisiks? Ärme räägime üksnes valitsusest. Räägime laiemalt. See on sihtide teatav puudumine. Pole neid sihte juletud nii selgelt paika panna, mida on tahetud saavutada, teha.

Loomulikult toona oli see lihtsam. Panime paika paar hullumeelset sihti, mis olid tol ajal võimatud, ja ehitasime nende ümber kogu ülejäänud poliitika. NATO oli üks võimatu siht. See tingis palju muid otsuseid. Tuleb siht paika panna ja hakkama teisi otsuseid tegema. Siis tulid teised otsused juba iseenesest, on need õiged või valed, aga vähemalt mingid otsused. Praegu on natuke sihipäratu liikumine. Oli üks siht – see oli minu meelest küll liiga rahaline – aga vähemalt oli ta olemas. Saab ka selle ümber saab ka poliitikat rajada. Aga see siht on praegu suhteliselt maha käinud, ega seda eriti meenutata või ei ajata poliitikat, mida selle sihi saavutamine nõuab. Võib-olla õnneks…

Igatahes ei ole süsteemset poliitikat.  See tekitab kõige rohkem kriisinähtusi.

Kelle arvamust kuulab Laar, millised soovitused annab ta juhile edukamaks tööks või mida soovitas peaminister Andrus Ansipile, loe tänasest Äripäevast.

Autor: Laura Mallene, Rivo Sarapik

Hetkel kuum