Vahetame praegused maksud liikmemaksu vastu välja

Selleks tuleks moodustada eri paketid. Põhilises, nn standardpaketis oleks sees praegused põhiõigused: õigus tasuta haridusele, õigus politsei-päästeameti-kaitseväe teenusele, õigus erakorralisele meditsiinile ja ka rahvapensionile.

See pakett oleks automaatselt kõigil alaealistel (koolipoolse kinnitusega ka täisealistel õppuritel kuni bakalaureuseõppeni välja) ja pensionäridel. Nimetagem neid tinglikult juunior- ja seeniorpakettideks.

Paketti saab valida. Tööd tegevad ja tulu teenivad inimesed saaks aga edasi juba ise valida, millise kuumaksuga paketi valivad – kui võtame näiteks praeguse keskmise brutopalga 855 € kuus (statistikaameti andmetel 2012. aasta III kvartali seisuga), siis selle palga pealt maksavad töövõtja ja tööandja kokku riigimakse 467 eurot ja 10 senti (sh sotsiaalmaks 282,15, tulumaks 142,13, töötuskindlustusmaksed 25,65, kogumispensioni II sammas 17,10 €). Töövõtjale jääb kätte 678,67 eurot, kuid kogu tema palgakulu on tööandjale aga 1145,7 €.

Edaspidi võiks praegune keskmist palka saav inimene iga kuu kätte saada 1145 eurot ning ta võiks ise vaadata, millises suurusjärgus paketi ta endale selle raha eest lubada saab. Keskmine pakett, milles oleks sees praegused riigi pakutavad hüved, maksaks pärast kerget ümardamist 450 € kuus.

Riigiametnikel võiks olla veidi väiksem nn ametnikupakett, kus sees poleks ei sotsiaal- ega ka tulumaksu – sest mis sest riigi rahast ühest taskust teise ikka tõsta, eks. Koonrimad ja lihtsalt väiksema sissetulekuga inimesed võiks maksta ka nt 300 eurot kuus, kuid neil tuleks siis mõne praeguse tasuta teenuse eest maksta. Et kui näiteks sellise nn II taseme paketiga liitunul peaks olema asja kohalikku omavalitsusse (või mõnda riigiametisse), peaks ta maksma väikest visiiditasu. Ning ka nende ametite-asutuste teenused oleks talle tasulised (kuid mitte üle mõistuse kallid, omahinnaga siiski). Samas oleks võimalik inimesel liituda ka näiteks kuldpaketiga, millega liitunule oleks kõik riigiteenused tasuta ja miks mitte ka väljaspool järjekorda. Kes rohkem maksab, see ka rohkem saab.

Sellise korra esimene ja kõige suurem pluss oleks lihtsus – kõik siin elavad ja siit oma tulu saavad isikud peavad mingi paketi omale valima, see oleks kohustuslik ning paketi olemasolu oleks tema ID-kaardilt/rahvastikuregistrist näha. Liikmekaardiks sobiks praegune ID-kaart hästi.

Lihtsus. Kui nüüd keegi väidab, et inimesed valiksid ju odavpaketid ning riik jääks kohutavalt vaeseks, siis nii see poleks – meenutagem, odavam pakett annaks ka vähem tasuta teenuseid. Kui keegi odavpaketiga liitunuist mõnd nn kõrgema kategooria teenust vajab, maksab ta selle kokku hoitud rahast kenasti kinni. Jah, loomulikult tuleks selle uue korra kehtestamisel kaotada senised maksuerisused – kõiksugused tulumaksu tagastused eluasemelaenudelt ja muu säärane.

Teine suur pluss oleks see, et inimesed hakkaksid rohkem oma riigi peale mõtlema. Nad teadvustaksid endale, kui palju nad iga kuu riigile raha annavad ja mida nad selle eest vastu saavad.

Alles hiljuti levis Facebookis kulutulena tabel, mille autor ei saanud aru, miks ta peaks arstile visiiditasu maksma, kui ta ometi maksab iga kuu 330 eurot sotsiaalmaksu. Seda tabelit (milles riigimaksude kohta arvati: maksad pagan teab kuhu) jagas ligi 5000 inimest. Ükski neist ei tulnud selle peale, et a) see 330 eurot oli kokku nii haigekassale kui ka pensionikassasse minev summa; b) Eestis on neid inimesi, kes säärast summat iga kuu maksaks, vähe (arvutus oli tehtud 1000eurose brutopalga baasilt, keskmine palk on aga 855 ja mediaanpalk veelgi väiksem).

Liikmemaksulise Eesti puhul oleks kõigile kohe selge, mille eest nad maksavad – paketi täpsemas sisukirjelduses oleks kõik riigi pakutavad teenused kenasti kirjas. Tabaksime selle sammuga kaks kärbest ühe hoobiga – riigile kenakese hulga lojaalseid liikmeid ning usutavasti ka korraliku (liikme)maksulaekumise.

Artikkel ilmub EMT, Tallinna Kaubamaja, Danske Banki ja Äripäeva arvamuskonkursi Edukas Eesti raames.