Numbrid näitavad: poliitikas ei muutu Eestis niipea midagi

Normaalkõveral leiame vasakul otsas need, kellel vastav omadus on tugevam, etem või rohkem, ning paremas otsas need, kellel vähem. Keskmine 60% aga ongi keskmised, rahuldavad vms.

Iseseisvuskõver. Ühiskonnale olulises normaaljaotuses on ka inimeste iseseisvus, julgus isikupäraselt mõelda-tegutseda. Paremast otsast alates edasi üldistades on 80% rahvast vähese iseseisvusega, vajavad juhti, käituvad “nagu on kombeks” ja oma arvamust naljalt välja ei ütle. Rahva puhul öeldakse sellise osakaalu kohta “rõhuv enamus”.

Suures plaanis saab alati määravaks, milline on või mida teeb keskmine 60%. Ühiskonnas tõeliste muudatuste saavutamiseks peab iseseisev 20% tee ette lükkama, et suurem 60% näeks vajadust ja söandaks kaasa lüüa. Et “rahva initsiatiivil” midagi juhtuks, peab tegudega (kas või allkirja andmisega) kaasalööjate arv olema kuuekohaline. Kui mõnel tänaval käib loosungeid hõikamas kokku 5000 inimest, ei näita see midagi “Eesti inimeste” kohta.

Ei rääkinud ühiskond parteide rahastamisloos kaasa ja Harta 12 jättis vähemalt 60% külmaks; vaid 17 000 allkirja ehk isegi iseseisvam 20% ei liigutanud selle peale kulmukarvagi.

Ametnike ja poliitikute seas on vähemiseseisva 80% tegutsemistaktika mitteotsustamine. Uuringu tellimine ja töörühma moodustamine on parim viis otsustamist edasi lükata. Kui lõpuks mingi otsus sünnibki, siis vastutuse mõttes kollektiivse loominguna ja sisult meeldivalt ähmasena, et täitmise kallal kaua mõnuga toimetada.

Loid 95%. Olen isikuvalimistele ülemineku ideega torkinud piisavalt inimesi, et kinnitada, poliitikas toimuv ei huvita vähemalt 95% eestimaalasi niipalju, et neil tekiks soov ise millegi muutmises kaasa lüüa. Rahvakoguga läheb seega “nagu tavaliselt”. Rahva tegutsemistahet näitas hästi mullune küsitlus, kus 50% ütles olevat eluga täiesti rahul. Et teinekord pidas 56% vastanutest oluliseks “inimeste arvamuse kuulda võtmist poliitikategemisel” ei tähenda, et nad kavatseksid valimistel varasemast erinevalt käituda.