Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine
Uus normaalsus on kodu üürimine
Veel viis aastat tagasi oli üldise majandusõitsengu taustal korteri üürimine viimane päästerõngas neile, kellel kinnisvara ostmine ei õnnestunud.
Üürimist varjutas kuni majanduslanguse alguseni sundüürnike probleemistik ja teadmine, et korteri või elamu kasutamise tähtajalist kokkulepet eelistab elanikonna vähekindlustatud osa. Majanduskriis tõi kannapöörde ka üürisuhetes. Nüüd on ka keskmise või suurema sissetuleku puhul igati aktsepteeritav kinnisvara üürimine. Nii nagu autode puhul ei peeta enam oluliseks, kas see on ostetud või liisitud, ei tehta seda enam ka elukohta vahetades.
Vaja seadusemuudatust. Selline põhimõtteline muutus üürisuhetes tuleneb nii väärtushinnangute muutusest, projektipõhiste töökohtade laiemast levikust kui ka inimeste suurenenud liikuvusest. Kõik see on toonud üüriturule pikemaajalised lepingud ja rangemad kvaliteedinõuded.
Muutunud inimestevahelised suhted vajavad muutusi ka õigussuhetes. Pikemaajalised üürilepingud, üüritava kinnisvara maksumuse kasv, nõuded sisustusele ning üürikorterite kohandamine tulenevalt kliendi soovidest peaks leidma kajastuse ka seadustes.
Ükski hooneomanik ei soovi keset talve seista silmitsi olukordadega, kus maja kommunaalkulud on paisunud ootamatult suureks või küttesüsteem lakkab hoopis töötamast. Eesti ilm on väga muutlik, eriti sügisperiood öökülmade ja hoogsadudega. Seega tuleb hooned varakult kütteperioodiks ette valmistada ning tegeleda ennetavalt küttesüsteemide hooldusega.