Riigiettevõtte nõukogus loeb eelkõige kompetents

Ühed arvavad, et põhiseadusekohaselt on saadiku koht riigikogus ja äriühingu nõukogus ta figureerida ei tohi. Teised seadusest keeldu välja ei loe ja probleemi ei näe. Kuid riigile kuuluvate organisatsioonide nõukogude probleem on riigikogulaste küsimusest märksa laiem.

2001 valiti mind juhtima avalik-õiguslikku Eesti Liikluskindlustuse Fondi, riigiasutust (praegu mittetulundusühing), kust oli aastate jooksul välja kanditud või ära raisatud kümneid miljoneid kroone. Asutuse tegemisi kontrollisid kindlustusinspektsioon, riigiametnikud, riigikogu liikmed, audiitorid jne. Kuid raha läks ikkagi kaotsi, ja nii pikki aastaid järjest. Järgnenud aastatel oli võimalik tutvuda riigiametnike ja riigikogu liikmete töössesuhtumisega põhjalikumalt ja kogemuse baasil pean tõdema, et selline õigusteoorial põhinev probleemide lahendamine olukorda paremaks ei muuda. Lähtuma peab ikkagi konkreetse inimese võimest ja huvist nõukogu töös osaleda ning sellesse panustada.

Küsimus on suhtumises. Nõukogu roll on teha järelevalvet juhatuse tegevuse üle ning otsustada strateegilised ja juhatuse igapäevasest tegevusest väljuvad küsimused. Seda tööd saavad teha üksnes inimesed, kellel on olemas piisavad majandusteadmised ja juhtimiskogemus, sh võime analüüsida aruandlust ja oskus suhestada asutuse tegevust väliskeskkonnaga. Kui nõukogu liige ei mõista finantsaruandlust, puuduvad tal tööks elementaarsed oskused. Kui need oskused puuduvad suurel osal nõukogust, juhib nõukogu tööd juhatus, mitte vastupidi. Üldjuhul kaasneb sellega nõukogu suutmatus strateegilistes küsimustes kaasa rääkida ja nõukogule jääb kummitempli roll. Sellise suutmatusega kaasneb varem või hiljem, et asutus ei tööta nii efektiivselt, kui võiks, ja halvemal juhul hakatakse asutusest lihtsalt raha kõrvale toimetama. Illustreerivatest näidetest Eestis kahjuks puudu ei tule.

Probleemid algavad sealt, et äriühingute ja organisatsioonide nõukogudesse määratakse lisaks paljudele asjalikele inimestele nii ametnikke kui ka saadikuid, kelle määramise motiivid ei lähtu alati järelevalvatava organisatsiooni vajadustest, vaid muudest kaalutlustest, olgu selleks vajadus “tunnustada” riigikogu või erakonna liiget, maksta ametnikule lisatasu, mida põhitöökoht ei võimalda, vms. See, kas inimese haridus või kogemus võimaldab ülesandeid täita, ei ole praktikas alati oluline.

Mul oli võimalik aastate jooksul kokku puutuda riigikogust pärit nõukogu liikmetega, kes olid väga asjalikud, kuid ka sellistega, kel puudus elementaarne huvi selle vastu, kuhu nad on sattunud. Oli neid, kes tulid töövälisel ajal kohale ja tegid endale üksikasjalikult selgeks nõukogu koosolekul ette tulevad küsimused, kuid ka selline, kelle ükskõiksus asendus lausa agressiivsusega, kui tema kunagi tööle sokutatud abikaasa koondati. Sama lugu oli ametnikega – enamik elas ja töötas igati kaasa, mõni aga arvas, et koondamine ja kulude vähendamine on hoopis selle oksa saagimine, millel juhtkond istub. Küsimus on suhtumises, mitte selles, kas inimene on põhikohal ametnik või saadik. Arutelud kolleegidega teistest riigiasutustest kinnitasid selle kehtivust ka teistes valdkondades.

Vihma käest räästa alla. Kui inimene on vastutustundlik, piisavate teadmiste ja kogemusega, on temast organisatsioonile kasu, kuid ta saab ka nõukogust kogemuse, mille abil ka põhitööd paremini teha. Kui saadikul või ametnikul puudub reaalne side välismaailmaga, kannatab riigi langetatavate otsuste kvaliteet. Süüdistused, et elate klaaskapis ja ega tea üldse, mis välisilmas tegelikult toimub, on kerged tulema.

Kui keelataks vaid riigikogu liikmete määramine riigile kuuluvate organisatsioonide nõukogudesse, on selle tulemus, et edaspidi küll teame, kes osalesid nõukogu koosolekul ja tõstsid kätt, kuid ei tea, kes otsuse tegelikult langetas, sest saadiku asemel määratakse nõukogusse lihtsalt keegi sõnakuulelik tegelane. Nii muutuvad hämarad otsustusprotsessid hoopis läbipaistmatumaks.

Selle asemel peab üle vaatama riigile kuuluvate äriühingute ja organisatsioonide nõukogudesse määramise süsteemi ja seadma selged kriteeriumid inimestele, keda sinna võib nimetada,  ja need peaksid kehtima riigikogu liikmete, ametnike ja riigisektoriväliste inimeste suhtes.