Majanduskasv loob heaolu suurenemise eeldused riigis

Oleme alles toibumas kogu maailma aastaid vaevanud majanduskriisist. Meid mõni aasta tagasi laastanud tööpuudus on taandunud Euroopa keskmisest allapoole. Juba kurdavad ettevõtjad, et palgad tõusevad liiga kiiresti, andes hoogu inflatsioonile. Erinevalt paljudest Euroopa riikidest Eesti majandus kasvab.  Ent kuidas ja miks üldse peaksid need makromajanduslikud näitajad rõõmustama neid, kellele igapäevane toimetulek muret teeb? Neid, kelle palganumbris taastunud majanduskasv ei kajastu ning kes jälgivad murelikult hindade kasvu?

Ma ei tea kiiret lahendust. Ka kriisi põhjast tõusmisele kulus meil mitu aastat. Majanduskasv loob eeldused selleks, et heaolu kasvab kogu riigis, ehkki mitte kohe ja mitte kõigil korraga.  Eesti majanduskasv ei saagi rõõmustada neid, kellele vaesuse vältimiseks loodud toimetulekutoetusest ei piisa. Ehk võiks me sotsiaalpoliitika mudel ja reeglid olla vähemalt ajutiselt paindlikumad, et me oma inimesi aidata? Me peame leppima, et majanduse languse ja tõusu ajal on mõnel tõeliselt raske. Leidkem siis koos leevendavaid meetmeid. Seda saab teha, nagu ma ütlesin, kui me majandus kasvab.  Ilma kasvuta, nagu me seda näeme nii mitmeski riigis, ei parane olukord kindlasti mitte.

Kui viimase viie aasta vältel oleme maailma majanduse heitlikus keerises olnud suuresti välismõjudele valla, siis ei kehti sama me enda suhtluses, suhetes inimeste vahel, suhtes riigiga.  Kui riik suhtub kodanikesse samasuguse hoole ja armastusega, kui valdav osa meist suhtub oma riiki, oleks meil palju rohkem ausat, aga mitte võltsisamaalisust. Me ei tohiks luua endale illusiooni mingist imerohust, mis kõik valud korraga leevendab. Et kõik saab korda, kui vahetada välja mõni minister või terve valitsus. Et saame paremad otsused, kui parlamendi asemel hakataks otsuseid langetama interneti teel või rahvahääletusel. Ei, ma ei pea praegust valitsust asendamatuks ega meie poliitiliste otsuste tegemise kombestikku parimaks. Mõlemad muutuvad niikuinii, kui vaid kodanikud seda soovivad. See on demokraatia pärisosa. See on olnud ka kodanike viimase aasta selge sõnum poliitikutele.

Vaadakem kaugemale lähenevate valimiste horisondist. Kaalugem hoolikalt valikuid, mida meile pakutakse. Nii neid, mille mõju on parimal juhul lühiajaline. Aga ka probleeme, mille lahenduste leidmine ja otsustamine on meie kõikide huvides. Sest järgmise viie, maksimaalselt seitsme aasta jooksul muutub me olukord oluliselt.

Me teame, et vähese sündimuse ja eluea pikenemise tõttu peab juba 2018. aastal kolme inimese tööst piisama viie inimese ülalpidamiseks. Nende töötajate õlule jääb siis kogu me toetuste süsteem, kogu me riigi ülalpidamine. Kõik: koolid, pensionid, lastetoetused, politsei ja päästetöö, haigekassa ja töötukindlustus. Mõelgem ka sellele, et kui saame rikkamaks – aga just seda me ju soovime – siis tähendab see üha kasvavat panust ja vastutust.

Kui Eesti suhteline jõukus majanduskasvu jätkudes kasvab, tähendab see, et järgmisel, 2020. aastal algaval finantsperioodil ei pruugi me enam saada kaugeltki nii kopsakat toetust, kui kaks nädalat tagasi valitsus meile välja kauples. Võib isegi juhtuda, et me ise oleme netomaksjad, nii uskumatu kui see praegu ka ei tundu. Ent see on täiesti võimalik. Sest oleme juba nii lähedal Euroopa Liidu piirile, kus saavutades 75% Euroopa Liidu keskmisest sisemajanduse kogutoodangust, ei saa riik enam olla Euroopa raha netosaaja.

Mida sellest siis järeldada? Eesti peab ise teistmoodi hakkama saama. Eeskätt peame oma riigile leidma või siis koguni leiutama seesuguse mudeli, sellise riigi pidamise viisi, mis neile muutustele mitte ainult paremini vastu peab, vaid mis tagab ka kõigi siin elavate inimeste elujärje kestliku paranemise.

Me peame järgmise seitsme aasta jooksul nii targaks saama, et me saame ise hakkama. Me peame kasutama Euroopa Liidu järeleaitamisfondide raha tõhusamalt eelkõige selleks, et luua midagi kestlikku. Midagi sellist, mis hiljem omal jõul edasi elab ja areneb.

Kõne iseseisvuspäeva kontsert-aktusel 24. veebruaril