Koostame riigi eesmärkide avaliku tulemuskaardi

Tulemuskaardi komponendid tuleb valida võimalikult eeskujulike riikide näitajatega sarnased, et tekiks objektiivne võrdlusbaas. Hirmud võiksime siinjuures kõrval jätta. Esiteks selle, et mõni näitaja on väga madal ja teekond tundub kohutavalt pikk. Mõni komponent, mille üle  arutleda: rahva tervis, haridus, tööviljakuks, ostujõud, iive ja väljaränne. Komponendid võiks sõnastada Rahvakogu ja andmevoo tagada statistikaamet. Tulemuseks on Eesti riigi edukuse indeks.

Progress. Eesmärke sõnastades tasuks kõrvale jätta eesmärkide saavutamise kindlad tähtajad, sest ka valitsus koosneb lihtsurelikest ja paljud  mõjurid ei ole meie kontrolli all. Samas on väga oluline jälgida, et  eesmärkide poole liikumise trend oleks pidevalt positiivne – kiirus võib muutuda, kuid progress peab olema.

Eesti.ee portaalis võiks igas kvartalis ilmuda statistiline vahekokkuvõte, kuidas arukalt juhitud riigil tegelikult läheb. Poliitilistel parteidel ei ole sel juhul enam nii lihtne odavate populismiporganditega üksikuid elanikegruppe narritada ega demagoogilise keerutamisega lõputult vastutusest kõrvale libiseda. Koalitsioon peab suutma  tulemuskaardis kokku lepitud eesmärkide poole liikuda, innustatuna opositsiooni vilekoorist. Kodanikku  ei huvita mitte niivõrd parteide reitingud, vaid see, mida nad omavahelise kukepoksi kõrvalt tegelikult riigi arengu heaks ära teha suudavad.

Avalikkus. Tulemuskaardi avalikkus ärataks edumeelsete inimeste tähelepanu ja huvi siin tegutseda. Kaunisõnaliste tegevuskavadega jätkates ei liigu me edasi ja saame vaid pealt vaadata, kuidas rahvas jalgadega hääletades vaikselt piiri taha kaob.

Tulemuskaardi olemasolu korral ei ole enam niivõrd oluline mitte see, mida mõni minister tegi või millisesse ämbrisse parasjagu astus (kõik eksivad vahel), vaid see, kas kogu rahva silmis olulised arengutrendid suudetakse pikema aja jooksul positiivsed hoida.

Artikkel ilmub EMT, Tallinna Kaubamaja, Danske Banki ja Äripäeva arvamuskonkursi “Edukas Eesti” raames.