Sellist hobuselihaskandaali meil just tarvis oligi

Suurbritannia poelettidelt ära korjatud toodete liha sai Prantsuse firma Luksemburgi tehas vahendaja kaudu Küprose vahendajalt, kes ostis selle Hollandi vahendaja kaudu Rumeenia tapamajast, selgitati hobuseliha teekonda. Liha ise nii pikka rännakut ehk ei teinud, aga paberite liikumine võtab oma aja ja näitab, et kellelegi on käänuline tee kasulikum kui otsene.

Ei tea, mida sööme. Teiseks näitab see, et me ei tea, mida sööme. Ei tea, mis looma liha laual on, ega seda, kust see tulnud on. Toodetud selle tootja või poeketi tellimusel on tihti kõik, mida me teada saame.

Ei ole meid siin aidanud ka euroliidu direktiivid, mis toidukaupu defineerivad, nimetades näiteks osa asju juustuks ja teisi juustulaadseteks toodeteks. Abi poleks ka uutest rangematest nõuetest, sest nagu ka hobuselihajuhtumist näha, taandub lõpuks kõik tootjate aususele. Toote pakendil kirjas olev koostisainete loetelu pole tihti edasi andnud mitte infot, vaid on toiminud reklaamina.

Kolmanda hea asjana kontrollitakse praegu mitmes riigis toidukaupade sisu ja DNA-testid on näidanud, et lihapettus ei ole ühe tehase probleem, vaid ulatub palju laiemale. Isegi Soomes-Rootsis on tulnud toidutootjatel tunnistada, et veiseliha nime alla on mahutatud ka hobused, ja petukaup lettidelt ära korjata.

Eesti on kogu seda möllu pealt vaadanud. Vastne statistikaameti blogisissekanne näitab, et päris pealtvaatajad me siiski pole, sest hobuseliha imporditi Eestisse üle saja tonni ja kuskil on seda ka kasutatud.  Võib-olla on tõesti mõistlik lasta teistel kulukaid teste ja kontrolle teha, pole ju siiani ükski hobuselihatoode endast tervisele ohtu kujutanud.

Omamaise eelis. Puhastele, omamaist toorainet kasutavatele tootjatele on nüüd trumbid kätte mängitud. Reklaamid stiilis “Ostke meie hobuselihavaba vorsti” tunduvad odavad, kui aga ette näidata tööstusesse jõudnud liha selge päritolu ja kontrollitud kvaliteet, maksaks seda müües eriti rõhutada. Eestile annab tema väiksus siin eelise, sest kui firma lisaks ise kasvatamisele müüb ka sisseostetud liha, siis läheb jutt laiali.

See teeb tarbijale, kelle rahakott vähegi valida võimaldab, valiku lihtsamaks. Suurbritannias on väidetavalt inimesed  juba otsimas suurpoodide odavate, aga jumal teab kust pärit kaupade asemel kallimaid, aga see-eest teada ajalooga alternatiive. See välismaine mood oleks siingi teretulnud.