Eestile olulise kitsaskoha ületab nutikas  info- ja koostöötalitus

Näitena kasutan endale tuttavat välismajanduse valdkonda ning kirjeldan isiklikku kogemust. Küsisin eelmise aasta mais toimunud Aasia foorumil Eesti välismajanduse koordineerimise kohta ning konkreetsetest ettepanekutest olemasoleva süsteemi parandamiseks. Kohe ilmuva Eesti Aasia strateegia kontekstis tundus küsimus igati päevakohane. Riigikogu väliskomisjoni esimehe põiklev vastus viitas järgneval nädalal esitatavale strateegiale, mille tõttu ta ei saavat otse vastata. Küll pidid vastused dokumendis sisalduma ning selles pidi ka esitatama konkreetsed ettepanekud valitsusele elluviimiseks.

Info hajali. Tegelikult on ettepanekud üksikute ministeeriumide kaupa ning nende oma allasutuste või oma haldusalas olevate asutuste eesmärkidele suunatud. Kõiki alasid haarav ühine välismajanduse poliitika või plaan paraku puudub. Kas tõesti arvan vaid mina koordineerimise vajaliku olevat? Minu heameeleks rõhutas välismajanduse koordinaatori vajalikkust nädal hiljem riigikogu kõnepuldist Arengufondi nõukogu esimees. Suur tänu selle eest! Kuid rohkem ei ole sellest enam midagi kuulda olnud.

Kõik ministeeriumid ja nende haldusala asutused korraldavad oma valdkonnale vastavalt välissuhteid, seega pole justkui põhjust muretseda. Samas on erinevates asutustes üllatavalt vähe aimu teiste toimetustest ja pigem kohtab omavahelist kriitikat.

Reastan mõned asutused, et meenutada osaliste hulka ja võimalikke erinevaid vaateid. Meil on 11 ministeeriumi, presidendi kantselei ja EAS, kuid välissuhteid arendavad ka ülikoolid, linna-, valla- ja maavalitsused, teadusasutused jne. Eeldame, et erafirmade algatused on kaudselt juba eelnevasse loetelusse haaratud. Lisandub veel välisriikide siinsete esinduste kaudu toimuv mõlemasuunaline tegevus.

Ma ei ole näinud ühtset kava, mis seoks kokku ühised huvid plaanideks kas või piirkondade kaupa. Küll olen olnud tunnistaja nukravõitu seikadele, kus sama asja tehakse mitu korda, igaks juhuks omaette või leitakse vajalik info kuu aega hiljem. Need on tüüpilised koordineerimise või infojagamise probleemid. Ilmselt ei ole põhjust loota, et võimalike poliitiliste erihuvide kontekstis saaks kergesti koostööd teha. Igaühel on oma põhjused just oma “maja” huvisid ettepoole panna ja seetõttu on tervikut raske näha. Kuid miski ei takista infojagamist ka nn konkureeriva ministeeriumi, selle otsese või kaudse allasutusega. Ka valimistel ei peaks ometi keegi häbenema, kui luuakse süsteem, mis kõiki osalisi edasi aitab.

Kohmakuses ei võistelda. Rahvusvahelises mõõtkavas on Eesti asutused ja ettevõtted valdavalt tillukesed. Olen õppinud, et hoolimata väiksusest ja nappidest vahenditest suudame oma tahtmist läbi suruda. Sestap peaksime süsteemselt panustama tõhusama poole püüdlemisse. Kohmakuses pole ju mõtet võistelda.

Kindlasti kasvavad meie võimalused oluliselt, kui kujundlikult väljendudes infovahetuse ja koordineerimise tõttu saame paar meest “platsile” lisaks või nad vähemalt “jooksevad” enam-vähem samas suunas. Samasugused probleemid on tuttavad teisteski valdkondades. Näiteks soovib Eesti efektiivselt ära kasutada ELi eraldatavaid vahendeid. Selleks on vaja infot vahetada, tegevusi koordineerida sadade ametnike, firmade ja projektijuhtide vahel. Võtkem järgmine näide ning sama muster kordub taas – koostöö ja infovahetus on pidevalt esiplaanil.

IT-lootus. Kas pole meil piisavalt teoreetilisi ega praktilisi logistilisi või juhtimisoskusi või napib meil andekaid teadlasi ülikoolides, kelle teadmisi juurde põimida? Kindlasti ei ole see nii. Pean ülesannet sobivaks meie suurte lootuste kandjale – infotehnoloogiasektorile. Erinevaid tarkvarasid suudetakse luua keeruliste situatsioonide haldamiseks, järelikult saab siingi midagi teha.

Ilmselt on võimalik pakkuda välja lahendusi, kuidas jagada infot oluliste mängijate vahel, seades ka osalistele kohustusi teisi kaasata. Osa lahendusest on rakenduste loomise ja teine osa on kokkulepete pool. Esialgseks koordinaatoriks sobiks Arengufondi-laadne sihtasutus, kes on seatud võimalikult sõltumatule alusele. Eesmärk ei ole mitte niivõrd tekitada veel ühte “ministeeriumi” ja selleks hulka lisaraha kulutada. Pigem on vaja nutikat koostöötalitust.

Artikkel ilmub EMT, Tallinna Kaubamaja, Danske Banki ja Äripäeva arvamuskonkursi “Edukas Eesti” raames.