Millega arvestada pensioni kogumisel?

Hiljuti prognoosis majandus- ja äriuuringute keskus (CEBR), et kahekümnendates aastates olevad britid peavad praegu makstava pensioni saamiseks töötama kuni 75. eluaastani. Põhjus peitub nimelt hiinlastes, kes on usinalt oma sääste investeerimas riigivõlakirjadesse. See on viinud võlakirjade intressid madalale ning kuna ka pensionifondid on suured riigivõlakirjadesse investeerijad, langeb seetõttu fondide tootlus. Kui aga pensioniraha ei kasva, tuleb pensionile minekut edasi lükata. Lääne-Euroopa riikidel seisab tõenäoliselt ees pensioniea tõstmine või pensionimaksete suurendamine.

Madal iive närib esimest ja teist sammast. Sama võib ka Eestit oodata, kuna arvatavasti ei õnnestu eestlastel ainult teise sambasse kogumisega elamisväärne pension välja teenida ning iga kuu tuleks säästa mingi osa palgast ning teha sissemakseid ka kolmandasse sambasse.

“Teine sammas aitab ilmset tasakaalustada riikliku pensioni vähenemist, kuid sellest ei piisa elamisväärse pensioni saamiseks. Iga inimene peaks oma eluea jooksul kõrvale panema (vabal valikul) 10% oma kuu sissetulekust, mis tagaks, et pension moodustaks 60–70% tema viimasest palgast. Teiseks, kolmandasse sambasse tehtavad sissemaksed võiksid olla suuremad, kokku võiks sinna minna pigem üle 10% palgast. Kolmandaks, tööandjatele tuleks anda võimalus pakkuda töötajatele maksuefektiivseid pensioniskeeme,” ütles Swedbank Investeerimisfondide ASi juhatuse esimees Loit Linnupõld.

Kuna iive on madal ja noori vähe, siis on ka praeguse pensionisüsteemi jätkusuutlikkus küsimärgi all. “Mitmesambaline süsteem loodi riskide maandamiseks. Esimeses sambas on suurim risk rahvastiku vananemine ehk üha vähem töötajaid peab ülal pidama pensionäre, kelle arv pidevalt kasvab. Kogumispensionis see risk puudub, sest iga inimene kogub enda jaoks, küll aga on seal muud, eelkõige investeerimisriskid. Erinevad sambad kokku peaksid maandama erinevate riskide liiga suurt domineerimist,” ütles rahandusministeeriumi kindlustuspoliitika osakonna peaspetsialist Tõnu Lillelaid.

Inflatsiooni vastu laia valikuga. Kuna pensionifondide kasv on pikemas perspektiivis kippunud inflatsioonile alla jääma, siis kas tuleks äkki kasutada investeerimiseks agressiivsemaid meetodeid, mis on küll riskantsem, kuid võimalus tulu teenida on suurem? “Investeerimisfondide seadusega on küll reguleeritud teise samba fondide investeeringud, kuid need annavad pigem üldise raami ja fondivalitsejatel on võimalus koostada suhteliselt erinevaid (sealhulgas erineva riski astmega) portfelle ka ühte tüüpi fondide seas,” ütles Lillelaid.

Ainult Eestisse investeerimine kuhjaks Swedbanki arvates riske.  “Eestisse investeerimine on õigustatud ainult juhul, kui sellega suudetakse ilma liigseid riske võtmata teenida pensionikogujatele alternatiivsetest investeerimisvariantidest suuremat tulu. Sundkorras Eestisse investeerimine kui eesmärk omaette on põhjendamatu ning vastuolus pensionikogujate huvidega. Lisaks on enamiku pensionikogujate varad, sissetulekud ja riigilt tulevikus makstav esimese samba pension niigi seotud Eestiga. Kui pensionifondide varad oleksid suures mahus Eestisse investeeritud, siis realiseeruks Eest majanduse oodatust halvema käekäigu korral korraga liiga palju riske,” ütles Linnupõld.

Eestisse võiks rohkem paigutada

Tallinna Tehnikaülikooli innovatsiooni ja rahvusvaheliste suhete prorektor Alar Kolk ütles, et on usin pensionikoguja, kuid pensionifondid võiksid rohkem eelistada eestimaist.“Pensionifondid võiksid rohkem investeerida Eestisse küll. Samas võiksid fondides olla sees ka kiirelt kasvavad majandused. Olen ise kõikide sammaste omanik.”Kolgi sõnul on praegune pensionifondide süsteem jätkusuutlik ning oma osa selles on ka valitsusel. “Pensionisambad on osa majandusest. Nende struktuur ja rahastamistingimused peavad arenema koos majandusega. Seega usun, et valitsus nad ka jätkusuutlikuks kujundab.”