Eestlaste töökust on taas ka majandusnäitajates märgata

Artikkel

- Uudised
- 11. märts 2013 kell 21:00
Kuula
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Eestlaste töökust on taas ka majandusnäitajates märgata
Äripäev tervitab vaoshoitud optimismiga viimaseid teateid statistikarajalt – Eesti aastane sisemajanduse koguprodukt, 17 miljardit eurot, on ületanud aastast 2008 püsinud rekordi. Numbrid lisavad kindlustunnet, et üldjoontes liigub Eesti majandus õiges suunas, kuid abi on sellest vaid siis, kui õpime lugema ka ridade vahelt.
Eesti mullune SKP kasvuhüpe jooksevhindades oli esmapilgul särav 6,6%, kuid inflatsiooni “taganttuule” maha arvestamisel jääb sellest järele vähem kui pool, “kõigest” 3,2%. Inflatsiooniga korrigeerides oli 2007. ja 2008. aasta majandus Eestis 2012. aasta omast siiski suurem.
Hoidsime hästi kokku. Mitmed maailmas tuntud majandusteadlased, nt Nobeli preemia laureaat Paul Krugman, on väitnud, et Eesti SKP veel praegunegi allajäämine kriisieelsele tipule näitab, et vahepealsest kokkuhoiupoliitikast, palgakärbetest ja stabiilse valuutakursi hoidmisest pole olnud suuremat kasu. Professor Krugmani mõttekaaslaste hinnangul on kriisiaastatel Eestist palju mõistlikumalt talitanud nt Island, kus majandus on pärast rahvusvaluuta (islandi krooni) devalveerimist ilma eriliste kokkuhoiumeetmeteta kasvanud Eestist märksa jõudsamalt.
Selline võrdlus ei ole siiski päris kohane. Eestis oli suur jooksevkonto defitsiit juba enne masu algusaegu. Meie kriisieelne SKP tase ei olnud jätkusuutlik, sest ligi viiendik sellest sai tekkida ainult tänu väliskapitali ja laenuraha sissevoolule, suurele tarbimisele ja ehitusbuumile. Ei ole eriti üllatav, et Eesti SKP on veel praegugi mõne protsendi võrra madalam kriisieelsest tipust, sest ei Eesti ega ükski teine riik saa igavesti jätkata jooksevkonto 10- kuni 20protsendises defitsiidis.
Eesti taastumine majanduskriisist on olnud teiste riikide võrdluses suhteliselt kiire ja ilmselt on SKP nüüd tagasi ligikaudu meie päris omaenese potentsiaali läheduses, st tasemel, mis näitab, milliseks arenguks on Eesti inimesed ja Eesti majandus võimelised ilma laenatud raha abil soetatud dopinguta sisetarbimises. Meie majandus ei jõua absoluutarvestuses küll lähemale Saksamaale, Soomele jt arenenud maailma majandusmootoritele, kuid oleme püsinud kindlalt juhtgrupi keskel. Juba mitmendat aastat moodustab Eesti SKP peaaegu muutumatult 60% OECD keskmisest tasemest.
Võlg on võõra oma. Mulluse neljanda kvartali andmetest selgub, et SKP kasvu kiirenemise taga oli ka mitu uut ja loodetavasti mitte ühekordset tegurit. Suurenesid valitsussektori kaitseotstarbelised kulutused; tõusis aktsiisimaksu laekumine enne selle oodatavat tõusu; kasvu vedavate sektorite hulka lisandusid veondus, laondus, info ja side, haldus- ja abitegevused ning ka kiire kasv majutuses.
Need märgid annavad lootust, et järjest suurem osa Eesti tööst tehakse rahvusvahelise väärtusahela kõrgema lisandväärtusega lülides. Vähemaks jääb laenudest soetatud kinnisvara, välismaise tehnika ja ELi maksumaksjatelt tagastamatu laenuna saadud toetusraha betooni valamist sisetarbimises.
Toimetuse arvates tuleb meil endiselt õppida paremini jäljendama Saksamaa ja Soome sarnaste maade majanduskogemusi. Väärika väikeriigi Islandi edu suhtes aga ei peaks me väga kadedad olema. Nende suhtelisel majandusedul on hoopis teised põhjused – eelkõige loodusvarade (kala, alumiinium) eksport. Lõpuks tuletagem meelde, et erinevalt Eesti kiiduväärselt ülimadalast riigivõlast on Islandi riigivõla suhe SKPsse ligi 100%.
Hetkel kuum