Eesti parempoolsus vajab sisemist puhastumist

Eestis palutakse inimesel erakonnast lahkuda, visatakse ta välja või jäetakse lükata-tõugata, kui ta on erakonna siseopositsioonis. Seda tuleb eriti sagedasti ette neis erakondades, mida juhitakse autokraatlikult. Rootsis ollakse tolerantsem teisitimõtlejate suhtes, suureks patuks peetakse aga eksimist eetikareeglite vastu.

Kuulus näide on endine valitsuse liige Mona Sahlin, kes ostis aastal 1996 valitsuse krediitkaar­diga sukkpükse ja šokolaadi ning sunniti valitsusest lahkuma. Ühe suure Rootsi erakonna juht tuletas veel hiljuti meelde, et poliitika on eelkõige usaldusäri.

Eetika on võtmeküsimus. Eesti ajakirjandus on üsna üksmeelselt süüdistanud üht suurt Eesti erakonna vassimises ja valetamises. Mis nüüd edasi saab? Vastus: mitte midagi. Põhjus: eksimine eetikaküsimustes ei ole Eesti poliitikas üldjuhul karistatav. Kui räägime, et sooviksime juurutada Skandinaavia mudelit, siis peaksime aga rääkima ka usaldusest ja eetikast. Ega poliitika pole üheski riigis täiesti puhas mäng, eriti kui vaatame näiteks Lõuna-Euroopat, aga Eestis oleme võtnud eeskujuks Skandinaavia.

Kui ettevõte on kahjumis, siis tuleb midagi muuta, et see jälle kasumisse saada. Estonian Air on hea näide. Suur kahjum toob kaasa suuri muudatusi juhtkonnas ja strateegias. Poliitikas on erakonna kehv reiting või kehvad valimistulemused need, mis muudatusi käima lükkavad.

Rootsi sotsid olid ajavahemikul 1946–2006 51 aastat võimul, st 85% nimetatud perioodist. Valimistulemused ja reiting oli sotsidel pikka aega keskeltläbi 40%, ajuti isegi rohkem. 2006 kaotas Göran Persson valimised ja astus tagasi, olles peaminister olnud kümme aastat. Tema järel sai peaministriks moderaatide erakonna juht Fredrik Reinfeldt. Mona Sahlin valiti küll sotside juhiks, aga ta kaotas valimised 2010 ja astus märtsis aastal 2011 tagasi. Uueks juhiks valiti Hakan Juholt, kes oli aga seotud ühe korteriskandaaliga (eksis eetikareeglite vastu), ja sotside reiting kukkus alla 25%. Sotside juhtkond teatas jaanuaris 2012, et Juholtil on aeg vabatahtlikult tagasi astuda, mida too ka tegi. Tegelikult teda siiski sunniti selleks. Põhjus: sotside madal reiting, juhtkonnas oli vaja muudatusi. Alates jaanuarist 2012 on sotside juht Stefan Löfven, kes oli varem ametiühingujuht ja keevitaja. Rootsis on parlamendi valimised septembris 2014 ja praegused reitingud näitavad, et Stefan Löfven on järgmine Rootsi peaminister, kuigi päris kindlalt praegune reiting muidugi valimistulemusi ei ennusta.

Stagnatsiooni väldiks uus erakond. Eesti erakondade reitingud viimase aasta jooksul näitavad, et poliitikas on tugev vasakpoolsus, tasakaaluks oleks vaja tugevamat parempoolsust, kui meil praegu on. Eesti parempoolsusel oleks vaja taastada usaldus ja eetika.

Skandinaavia mudeli kohaselt tehakse seda restruktureerimisega. Parempoolsete erakondade reiting võib praeguses olukorras ka tõusta, kuna parempoolsel valijal ei ole alternatiivi olemasolevate erakondadele.

Nii tekib küsimus, kas pole ehk Eesti sattunud Itaalia olukorda. Kaspar Näf analüüsis hiljuti Postimehes Itaalia poliitilist olukorda: “Tõsi, ka Itaalias tunneb üle pool elanikkonnast Berlusconi pärast häbi. Tema valijate hulgas on aga palju neid, kelle jaoks ei tule kunagi kõne allagi anda oma hääl vasakleerile. Kuna paremal pool kedagi teist enam ei olnud ja ka Itaalias valitakse kinniste nimekirjade järgi, ei jäänud neil midagi muud üle kui valida Berlusconi.”

Minu ettekujutuse kohaselt on Eesti parempoolsel poliitikal kaks arenguvõimalust. Parempoolsetes erakondades on vaja muudatusi, et ka Eestis oleks poliitika usaldusäri. Muudatusi oleks vaja nii strateegias kui ka juhtkonnas. See on üks arenguvõimalus. Kui see aset ei leia, tuleks luua üks uus erakond.

Otsus, kas luua uus erakond või mitte, tuleks teha novembris kohe pärast kohalikke valimisi. Mina loodan siiski, et Eesti parempoolsed erakonnad saavad oma sisemise restruktureerimisega hakkama poole aasta jooksul.

Uut erakonda luua on suur ja keeruline väljakutse. Kõige raskem küsimus on, kust leida need inimesed, kellega parteid teha. Siiski võib uue erakonna loomine olla ainuke lahendus, et vältida Eesti parempoolsuse stagnatsiooni.