Aga milleks maksta rohkem?

Reklaamiguru Olav Osolin rääkis möödunud nädalal turundajate aastasündmusel Pass­word 2013, kuidas kriis viis reklaamiga tegelevatelt firmadelt lihtsamad tööd ning sellega ühes lahkus ka käive, mis majanduse kosudes tagasi polegi tulnud.

Senised kunded hakkasid ise lihtsamaid töid tegema, näiteks toodete pildistamine, mida varem teenusena sisse osteti.

Õnneks. Kui Osolini mõttekäigule poleks järgnenud Rootsi ettevõtja Teo Häreni tehtud loovuse testi saalisolijatele ehk Eesti turundusvaldkonna tippudele, kellelt peaks tulema kõige kasulikumaid ideid oma klientide teenuste-toodete mahamüümiseks, liikunuks see kurb lugu kõrvust mööda. Õnneks nii ei läinud.

Tõsisasi, et suur osa saalis istunud helgetest peadest pakkus ülesannetele loogilisi või ootuspäraseid, mitte üllatavaid, silmapaistvaid, raputavaid ja eristuvaid võimalusi, näitab selle agentuuridele valuliku muutuse vajalikkust. Isegi, kui see neile endile ei meeldi. Loogilisuses ja ootuspärasuses pole mõistagi miskit katki, kuid need mõisted ei tähista eristuvust. Need on kindla peale minekud, mis võib tähendada turundusele kulutatu – nii aja kui ka raha – raiskamist. Kindla peale minekut saab ka enda peast.

Ettevõtja ei vii ju agentuurile raha harjumusest, sest alati on nii tehtud, vaid maksab talle tekitatud kasu eest. Et asjast huvitatu käive säiliks, tuleb end asendamatuks muuta – pakkuda ideid, mis toovad tulemust. Samal ajal muutus reklaamiagentuuri kunde seniste tõekspidamiste kokkuvarisedes teadlikumaks ehk õppis ise osa töid tegema, läbi mille saab teenusepakkujale jõukohast-arendavat tööd pakkuda, ja oskab nüüd tulemuslikumat teenust nõuda, ja teha seda ka täpsemalt. Kui pidu majanduses oleks jätkunud senisel kursil ja asjaosalised samal kohal edasi tammunud, poleks sellist arengut toimunud. See on võit mõlemale poolele.

Hea muutus. Selline kriitilisem vaade kehtib ka mujal, väljaspool turundust. Näiteks ootuse “eelista Eestimaist” kohta, mille võiks ümber sõnastada hoopis “eelista parimat”.

Et midagi on siinmail ja käsitsi karpi pandud, on küll hea teada, kuid see ei peaks kliendile tähendama ootust-kohustust kõrgemat hinda maksta. Ökoloogiliselt puhtalt ja mahedalt suudetakse toota ka piiri taga.

Muutus on hea, sest see raputab midagi uut tegema. Järgmisel korral mingi idee või lahenduse peale tulles hinga enne ohjade haaramist korraks sisse ja mõtle: “Aga, kui teeks hoopis teistpidi.”