Romet Kreek • 26. juuni 2013 kell 10:52

Kas Itaalia sai euro pettusega?

Itaaliat ähvardab tuletistehingute restruktureerimisega miljardite eurodeni ulatuv kahjum, kirjutab FT.

29-leheküljeline Itaalia riigikassa salaraport heidab valgust Itaalia potentsiaalsetele kahjumitele tuletistehingutest, mis restruktureeriti euroala kriisi aegu, kuid mis näitab ka seda, kuidas ikkagi sai võlalaadungi all vaarunud Itaalia liituda euroga 1999. aastal.

Raport kajastab Itaalia võlatehinguid ja riske 2012. aasta esimesel poolaastal, sealhulgas kaheksat tuletistehingut välispankadega, mille alusvara väärtus on 31,7 miljardit eurot.

Raport ei anna täit pilti sellest, kui palju võib Itaalia kaotada. Eksperdid, keda FT palus konsulteerima, rääkisid, et restruktureerimine aitas rahahädas Riigikassal maksetähtaegu ajatada pikema ajaperiodi peale, kuid mõningatel juhtudel Itaaliale oluliselt ebasoodsamatel tingimustel.

Raport ei räägi konkreetsetest pankadest ega anna detaile originaallepingute kohta – mis pani riigikontrolli muretsema – kuid ekspertide sõnul lähevad lepingud tagasi 1990ndate lõppu. Sel ajal, enne kui Itaalia just sai liituda euroga, ilustas Itaalia oma rahaasju, võttes pankadelt ettemaksu, et täita euroga liitumiseks vajalikku eelarvepuudujäägi kriteeriumit.

1995. aastal oli Itaalia eelarvepuudujääk 7,7%. 1998. aastal, mis oli kriitiline hindamisperiood, et saada euro liikmeks, vähenes kuidagi eelarvepuudujääk 2,7 protsendile SKPst. See oli suurim eelarvepuudujäägi vähenemine 11 euroala esmaliikme seas. Paraku kasvasid sel ajal maksutulud marginaalselt ning ka valitsuse kulutused suhtena SKPsse vähenesid marginaalselt.

Itaalia riigikontroll oli raporti tõttu väga mures ning palus finantspolitseil sekkuda. Aprillis külastas Guardia di Finanza riigikassa võlaagentuuri juhi Maria Cannata kontorit, nõudes informatsiooni, mille alusel raport koostati –sealhulgas originaallepingute detaile. 2012. aastal tehtud raport lekkis ka Itaalia ajakirjandusse, sealhulgas ka La Repubblicale.

Vaid käputäis endiseid ja praeguseid Itaalia ametnike on teadlikud tervikpildist, rääkisid pankurid ja valitsuse allikad. Üks Itaalia valitsuse vanemametnik ütles, et restruktureeritud derivatiivilepingud tehti selleks, et Itaalia saaks täita 1999. aastal euro saamiseks vajalike karme finantskriteeriumeid.

Praegune Euroopa keskpanga juht Mario Draghi, kes oli tol ajal Itaalia riigikassa peadirektor – töötas koos võlaosakonna juhi Vincenzo La Via ja Cannataga, kes oli siis võla ja defitsiidiarvutuste eest vastutav. La Via lahkus riigikassast 2000. aasta ning tuli tagasi 2012. aasta mais riigikassa peadirektoriks – seda Draghi toetusel, rääkisid Itaalia ametnikud.

Euroopa Keskpanga pressiesindaja keeldus kommenteerimast keskpanga teadmisi Itaalia derivatiivikahjumite kohta. Kolm sõltumatut eksperti arvutasid 20. juuni seisuga turuhindade alusel potentsiaalseid kahjumeid ja said hetkenumbriks 8 miljardit eurot, mis on üllatavalt suur number lepingu alusvaraks oleva 31,7 miljardi euroga võrreldes.

Itaalia ei ole oma derivatiiviriske avalikustanud. Eelmise aasta alguses oli Itaalia sunnitud seoses Morgan Stanley dokumentide avaldamisega tunnistama, et USA investeerimispank sai 2,57 miljardit eurot, kuni pank lõpetas 1994. aastal Itaaliaga sõlmitud intressivahetuslepingud ja nende optsioonid. 2012. aasta märtsis avalikustatud ametliku raporti kohaselt oli Morgan Stanley ainus vastaspool, kellel olid sellised lepingu katkestamise tingimused Itaaliaga. Avaldati, et tuletistehingutega kaeti umbes 160 miljardi euro eest võlga ehk umbes 10% tol ajal üleval olnud võlast. Sel ajal arvutas Bloomberg, et Itaalia on kaotanud derivatiivitehingutega turuväärtuste alusel enam kui 31 miljardit dollarit.

Mullu sai saksa ajakiri Der Spiegel enda kätte ametlikud dokumendid, mis näitasid, et 1998. aastal Saksamaa toonane liidukantsler Helmut Kohl ignoreeris poliitlistel põhjustel oma ekspertide hoiatusi. Hoiatus seisnes selles, et arvati, et Itaalia peidab ja varjab oma rahanduse olukorda ja ei täida euroga liitumise kriteeriumeid, sealhulgas väiksema kui 3% eelarvedefitsiidi nõuet.

Itaalia ametnikud, sealhulgas endine rahandusminister Giulio Tremonti ütlesid, et Euroopa Liit oli teadlik ja kinnitas Itaalia eurole sisenemise perioodi eelse derivatiivide kasutuse.

Kreeka järgis eeskuju kaks aastat hiljem, kuid selle riigi raamatupidamiskorrapäratused said avalikuks alles 2009. aastal. Bloomberg kaotas 2012. aastal EL kohtus info avalikustamise nõude alusel kohtuasja, soovides Euroopa Keskpanga dokumente, mis näitaksid, kuidas Kreeka kasutas derivatiive oma võla varjamiseks. Kohus otsustas, et nende dokumentide avalikustamine läheks vastuollu avaliku huvi kaitsega.

Hetkel kuum