Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
NOSTALGIA. Turuliider algusest peale
Kuna NSV Liidu Ülemnõukogu andis kooperatiivsete erafirmade loomiseks rohelise tee ja turism ei olnud keelatud tegevusalade loetelus, polnud meil rohkem vajagi, et fantaasia jooksma hakkaks, põhjendab Aivo Takis turismifirma loomist.
Ta asutas koos kahe mõttekaaslase, Toomas Niinemäe ja Ruth Vahtrasega veerandsada aastat tagasi, 12. juulil 1988 turismifirma Estravel. Tegu on suurima ja vanima eraomandil põhineva reisibürooga Eestis.
Firma endistest asutajatest on Takis jäänud ainsana Estraveli kaasaktsionäriks ning hoiab ettevõttel silma peal juhatuse liikmena. Viimased kümme aastat Austraalias elav Takis on ka maailma kuklapoolel aktiivselt tegutsenud turismindusega – talle kuulub Sydneys reisibüroo Aero Travel.
Intervjuu Aivo Takisega on tehtud e-kirja teel.
Millega Te enne Estraveli loomist tegelesite? Kas olite enne seda üldse välismaal käinud? Estraveli loomise ajal olin TPI, praeguse TTÜ kolmanda kursuse tudeng ja õppisin ehitusinseneriks. Samal ajal töötasin teist aastat Sputnikus valuutavaba vahetuse koordinaatorina. See oli väga huvitav töö: korraldasin koolide, spordiseltside ja kultuurikollektiivide reise välismaale. Kuna reisimine ei olnud siis veel vaba – välisvaluuta ostmisest rääkimata –, pidime välja mõtlema mingi vettpidava logistika, kuidas välja saata turismigruppe nii, et see ei oleks turism, vaid midagi ühiskonnale vajalikku.
Väljaspool NSVLi olin enne oma firma loomist käinud ainult ühe korra, turistina Ida-Saksamaal. Olin küll taotlenud paar korda välispassi sõiduks läänemaailma, kuid seda ei antud. Kõik väljasõidutaotlused käisid KGB kaudu ja seal oli teada, et minu vend oli 1980ndate aastate alguses Lääne-Saksamaale põgenenud. Õnneks hakkas olukord kiiresti paremaks muutuma ja juba 1989. aastal pääsesin ka mina vabasse maailma reisima.
Kui suur oli firma algkapital? Millised olid esimesed investeeringud? Algkapital oli ainult paar tuhat rubla, aga tundus tollal hiigelsuure rahana. Keegi meist kolmest polnud jõukas, kellelgi polnud isegi normaalset autot. Oli ainult suur tahtmine midagi ära teha. Esimesed investeeringud läksid elementaarsetele asjadele nagu litsentsid, load, nimekaardid, blanketid, kirjutusmasin, teleksiaparaat. Kindlasti tuli muretseda asutuse pitsat, mis oli tol ajal nii tähtis asi, et seda pidi seifis hoidma.
Mis oli alustamisel kõige keerulisem? Kõige keerulisem oli murda läbi ametnike tõrjuvast suhtumisest, nad polnud harjunud mõttega, et mingi erafirma tuleb ja tahab midagi saada. Kõik lihtsad asjad tehti nii raskeks kui vähegi võimalik. Pidime kulutama igasuguste riigiasutuste uksi, et saada õigust näiteks pangakonto avada VEB Pangas (NSV Liidu välismajanduspank – toim).
Kas turismiga tegelevad tollased riiklikud struktuurid nagu Inturist ja Sputnik teile kui konkurendile kaikaid kodaratesse ei pildunud? Kui palju te Sputniku oskusteavet kasutasite? Konkurentsi ega kaigaste pildumist ei mäleta. Ma arvan, et tolleaegsete riigifirmade juhtide sõnavaras polnudki sellist sõna nagu konkurents. Keegi ei pidanud midagi selle heaks tegema, et kliendid tuleksid. Kellegi sissetulekud ei sõltunud sellest, palju turiste tuli või oli. Pigem oli neile kasulik, kui tööd vähem oli. Meie firma ei huvitanud neid üldse.
Mis oskusteabesse puutub, siis seda ei kasutanud me absoluutselt, ei Inturisti ega ka isegi mitte Sputniku oma, kuigi mina ja Ruth Vahtras olime seal töötanud. Suurema osa pidime ise jooksvalt õppima, katse-eksituse meetodil.
Kuidas töötajaid/giide leidsite? Töötajate leidmine oli kõige lihtsam. Maksime paremat palka kui riigisektor, premeerimise reisivõimalusega ja olime igas suhtes paindlikumad. Ka rühmajuht-giide polnud raske leida. Olin seda tööd paar aastat ka ise teinud, keskkoolis õppimise kõrvalt, ja tundsin palju sobivaid kandidaate.
Milliste teenustega alustasite? Esimesel aastal võtsime vastu ainult turismirühmi, tõime välismaalasi Eestisse. Teisel aastal hakkasime tasapisi ka üksikuid Eesti gruppe välja saatma, kuid mitte veel vabaturul seda pakkuma, kuna majanduslikult tõi see meile ainult kahju. Alles kolmandal aastal saime hakata soovijatele pakkuma erinevaid sihtkohti üle maailma.
Kui 1992. aasta suvel tuli oma raha, pääses reisimine nagu paisu tagant valla ja seda hüppelist nõudlust ei jõudnud keegi ära teenindada. Alates sellest ajast on väljamineva turismi käive olnud meil suurem kui sissetuleva turismi oma.
Kuidas Te leidiste koostööpartnereid mujalt maailmast? Esimesed välismaised koostööpartnerid olid Soome firmad Saimaa Lines ja Kristina Cruises, kelle toredate töötajatega olin juba varem kokku puutunud. Osa sealsetest keskastme juhtidest olid lausa Eestis sündinud. Nad aitasid meid igati. Neil oli tõeliselt hea meel, et Moskva firmade kõrvale on tekkinud Eesti oma erafirma, mis oskab ja suudab sama pakkuda. Nende jaoks oli see mitte ainult majanduslik toetus, et valuuta jääks Eestisse, vaid ka poliitiline seisukohavõtt, et nimme eelistada eestlastele kuuluvat firmat okupatsioonirežiimi omale.
Asutajatest olete ainsana Estraveli aktsionäriks jäänud. Kas kavatsete oma osalust hoida? Aastal 1995, kui olime juba turuliidrid ja Finnair avaldas soovi Estraveli enamusaktsiad ära osta, olin mina ainus, kes ei müünud. Oma osalusega olen siiani väga rahul ega kavatse seda müüa.
Miks otsustasite Austraaliasse kolida? Eestis mulle väga meeldis ja meeldib siiani. Ainus asi, mis ei meeldinud, on kliima. Ühel hetkel 2002. aastal otsustasin, et ega ma kroonilisest nohust ja põskkoopapõletikust muidu lahti saa, kui kliimat vahetades. Valisin Austraalia soodsa kliima, arenenud ühiskonna ja tuttava keele tõttu.
Kui tihti Eestis käite ja kas tulete siia kui turist? Side Eestiga on mul väga tihe, võiks isegi öelda, et ma polegi lõplikult ära kolinud. Käin Eestis kolm-neli korda aastas ja peatun siin päris pikalt. Mul on korter Tallinnas. Olen siiani Estraveli juhatuse liige, koos kõikide sellest tulenevate kohustuste ja vastutusega. Loomulikult jälgin iga päev Eesti reisituru arengut, nagu ka majandust üldiselt. Infoajastul pole ju vahet, mis riigis sa hommikul ärkad, värske info jõuab sinuni ikka ühe sekundiga.
Hotellijuhiga tuli hästi läbi saada
Turismiteenuste sisseostmine oli nõukogude ajal palju raskem kui nende edasimüük kliendile ehk risti vastupidi praeguse olukorraga.Hotelli sai kliente paigutada ainult direktori armulikul loal ja bussi sai rühmale tellida autobussikoondise peadirektori kirjaliku kooskõlastusega, meenutab Estraveli asutaja Aivo Takis.“Tubade hinna üle hotellidirektoril otsustusõigust ei olnud – need olid riiklikult ette kirjutatud ja ühtlaselt odavad kõikide jaoks,” räägib Takis. “Küll aga võis ta keelduda tube välja müümast partnerile, kes talle meele järgi ei olnud, olgu hotell samal ajal kas või tühi.”Estraveli kaasasutaja Ruth Vahtras oli kaua aega töötanud noorsooturismi büroos Sputnik instruktorina ning tundis enamikku hotellide, restoranide ja bussiparkide tollastest juhtidest. “Tänu isiklikele kontaktidele saime Estraveli käima joostud ja tuleb märkida, et üldiselt aidati meid kui eraettevõtet vägagi hästi,” rõhutab Vahtras.Takise sõnul oli kõige lihtsam viis end meelepäraseks teha saata mõni hotelli- ja restoraniinimene rublade eest Estraveli korraldatud välisreisile.
Kronoloogia
Estravel: 25 aastat tipus
1988 NSVLis tegeles välisturismiga kolm riigiettevõtet: turismiagentuur Inturist, noorsooturismi büroo Sputnik ja ametiühingute nõukogule alluv Inturbüroo. Eestis kuulusid Inturistile hotellid Viru ja Tallinn, Inturbüroole hotell Kungla (praegune Park) ning Sputnikule hotell Narva-Jõesuus.12. juulil asutasid Aivo Takis, Toomas Niinemäe ja Ruth Vahtras turismiga tegeleva kooperatiivi Estravel. Ametlikult registreeriti firma 23. augustil. Peadirektor oli Niinemäe, kommertsdirektor Takis ja tootmisdirektor Vahtras. Aasta lõpus liitus omanikeringiga Alja Kabanen, kellest sai finantsjuht.1990 Avati esimene harukontor Pirita TOPis.1991 Trükiti esimene kodumaine reisikataloog.1992 Avati esimene avalik veebileht estra.ee.1993 Saadi IATA akrediteering lennupiletite väljastamiseks.1994 Käive ületas 100 miljoni krooni piiri.1995 Sõlmiti esindusleping American Expressi ketiga. Niinemäe, Vahtras ja Kabanen müüsid oma osaluse Finnairile.1996 Avati kontorid Tartus ja Riias.1997 Loodi tütarfirma Vilniuses.2001 Suvel sai tegevjuhiks Anne Samlik.2007 Käive ületas 1 miljardi krooni piiri.PraeguOmanikud 71% Finnairi tütarfirma OY Suomen Matkatoimisto, 28% Aivo Takis ja 1% Anne Samlik. Töötab üle 160 inimese.2012. aasta käive oli 66,5 miljonit eurot, puhaskasumit teeniti ligi 1 miljon eurot.
Pane tähele
Äripäev 25
Äripäev tähistab järgmise aasta oktoobris 25. sünnipäeva. Sellest tähtpäevast ajendatult käivitasime uue rubriigi Äri 25.Iga kuu viimasel reedel teeme põgusa tagasivaate, mis antud kuul Eesti majanduses viimase 25 aasta jooksul juhtunud.
Rubriigis keskendume ühele tollast aega hästi iseloomustavale persoonile, sündmusele või tehingule, lisaks lühemaid tähelepanekuid ununema kippuvate faktide kohta.
Toimetus on huvitatud ka lugejate meenutustest. Kui teil on mõne meie esile toodud sündmuse, tehingu või muu fakti kohta huvitavat infot, siis jagage oma meenutusi aadressil
[email protected] või
[email protected]
Kommentaar
Estravel tegi turismis otsa lahti
Daisy Järva, OÜ Tallinntuur tegevjuht, Eesti Turismifirmade Liidu president aastatel 1990–1994 ja 1998–2002Minu kokkupuude Estraveli eestvedajatega Aivo Takise ja Toomas Niinemäega algas 1989. (Daisy Järva oli tollal Tallinna Inturbüroo juht – toim) Me moodustasime initsiatiivgrupi, et asutada turismifirmade liit. Vajasime katusorganisatsiooni, mis tegeleks valupunktidega turismisektoris ning oleks partneriks läbirääkimistel valitsusorganitega.Hindan kõrgelt Estraveli poiste professionaalsust, töökust ja andekust ning nende rolli, et turismifirmasid ühendav liit 1990. aastal loodi.On suurepärane, et Estravel esimese erafirmana turismiturule tuli, pärast neid tulid päris mitmed firmad kohe järele.
Sündmused
Mis juhtus Eesti ärimaailmas 1990. aastate alguse juulis?
22 aastat tagasiHinnad lasti enamikul toidukaupadel ja põllumajandussaadustel vabaks.AS Lehti Maja Eesti avas Tallinnas Vabaduse väljakul esimese R-Kioski.
21 aastat tagasiMetalli kokkuost Eesti territooriumil peatus ajutiselt valitsuse otsusega, mis ühtlasi kuulutas metalliäri riigi monopoliks. Augustis 1992 alustas RE Eesti Metallieksport vanametalli kokkuostuga.AS Eesti Lennukompanii alustas tšarterreisidega, esimene viis olümpialinna Barcelonasse.
20 aastat tagasiAS Krediidiinfo asutati Eesti kommertspankade, Hüvitusfondi ning Ekspordi Krediteerimise Riikliku Fondi poolt (alates 2006. aasta lõpust on Krediidiinfo ainuomanik Hollandis registreeritud Gus Holdings B.V.).Liikluskindlustuse seadus hakkas kehtima.Niitväljal avati Eesti esimene rahvusvahelistele nõuetele vastav golfiväljak.Forekspanga tegevdirektor Ivar Lukk vahistati Moskvas seoses kahtlustusega, et Forekspank on võltsitud maksekorraldusi kasutades pihta pannud 2 miljardit rubla. Lukk vabastati 72 tundi hiljem ja tema ees vabandati. Kuu aega hiljem võtsid Venemaa uurimisorganid kõik süüdistused Forekspanga vastu tagasi.AS Bergemann-Ilmarine, Eesti-Saksa ühisfirma avas uksed ja hakkas tootma keskküttekatelde puhastusseadmeid. Tegu oli esimese privatiseeritud ettevõttega, mis uuel kujul tööd alustas, ent sellele järgnesid sagedased omanikuvahetused ja tootmisseisakud. AS Ilmarine pankrotistus 2012. aastal.
19 aastat tagasiEesti ja Euroopa Liit kirjutasid alla vabakaubandusleppele.Asutati Eesti võimsaimad saeveskid. Rootsi puidutöötlemisfirma Hebeda Trä AB ja Soome metsatööstuskontsern Thomesto Oy asutasid Võrumaale Hänikese külla ASi Toftan. AS Sylvester asutas Järvamaale Imavere külla ASi Imavere Saeveski.
18 aastat tagasiAS-i Pärnu Sadam aktsiakapitali suurendati Pärnu linnavalitsuse otsuse alusel üle viie korra – senisele ainuaktsionärile Pärnu linnale jäi 51 protsenti ja uuteks aktsionärideks said Rein Kilgile kuulunud AS Pindi Invest ja Eesti Merelaevandusagentuuri omanduses olnud AS Estma.