Takis: enam pole vahet, mis riigis ärkad

Kahe mõttekaaslase, Toomas Niinemäe ja Ruth Vahtrasega asutas ta veerandsada aastat tagasi, 12. juulil 1988 turismifirma ­Estravel. Tegu on suurima ja vanima eraomandil põhineva reisibürooga Eestis.

Kuna NSV Liidu ülemnõukogu andis kooperatiivsete erafirmade loomiseks rohelise tee ja turism ei olnud keelatud tegevusalade loetelus, polnud meil rohkem vajagi, et fantaasia jooksma hakkaks, põhjendas Takis turismifirma loomist.

Firma endistest asutajatest on ta jäänud ainsana Estraveli kaasaktsionäriks ning hoiab ettevõttel silma peal juhatuse liikmena. Viimased kümme aastat Austraalias elav Takis on ka maailma kuklapoolel aktiivselt tegutsenud turismindusega – talle kuulub Sydneys reisibüroo Aero Travel.

Millega Te enne Estraveli loomist tegelesite? Kas olite enne seda üldse välismaal käinud? Est­raveli loomise ajal olin TPI, praeguse TTÜ kolmanda kursuse tudeng ja õppisin ehitusinseneriks. Samal ajal töötasin teist aastat Sputnikus valuutavaba vahetuse koordinaatorina. See oli väga huvitav töö: korraldasin koolide, spordiseltside ja kultuurikollektiivide reise välismaale. Kuna reisimine ei olnud siis veel vaba – välisvaluuta ostmisest rääkimata –, pidime välja mõtlema mingi vettpidava logistika, kuidas välja saata turismigruppe nii, et see ei oleks turism, vaid midagi ühiskonnale vajalikku.

Väljaspool NSVLi olin enne oma firma loomist käinud ainult ühe korra, turistina Ida-Saksamaal. Olin küll taotlenud paar korda välispassi sõiduks läänemaailma, kuid seda ei antud. Kõik väljasõidutaotlused käisid KGB kaudu ja seal oli teada, et minu vend oli 1980ndate aastate alguses Lääne-Saksamaale põgenenud. Õnneks hakkas olukord kiiresti paremaks muutuma ja juba 1989. aastal pääsesin ka mina vabasse maailma reisima.

Kui suur oli firma algkapital? Millised olid esimesed investeeringud? Algkapital oli ainult paar tuhat rubla, aga tundus tollal hiigelsuure rahana. Keegi meist kolmest polnud jõukas, kellelgi polnud isegi normaalset autot. Oli ainult suur tahtmine midagi ära teha. Esimesed investeeringud läksid elementaarsetele asjadele nagu litsentsid, load, nimekaardid, blanketid, kirjutusmasin, teleksiaparaat. Kindlasti tuli muretseda asutuse pitsat, mis oli tol ajal nii tähtis asi, et seda pidi seifis hoidma.

Mis oli alustamisel kõige keerulisem? Kõige keerulisem oli murda läbi ametnike tõrjuvast suhtumisest, nad polnud harjunud mõttega, et mingi erafirma tuleb ja tahab midagi saada. Kõik lihtsad asjad tehti nii raskeks kui vähegi võimalik. Pidime kulutama igasuguste riigiasutuste uksi, et saada õigust näiteks pangakonto avada VEB Pangas (NSV Liidu välismajanduspank – toim).

Kas turismiga tegelevad tollased riiklikud struktuurid nagu Inturist ja Sputnik teile kui konkurendile kaikaid kodaratesse ei pildunud? Kui palju te Sputniku oskusteavet kasutasite? Konkurentsi ega kaigaste pildumist ei mäleta. Ma arvan, et tolleaegsete riigifirmade juhtide sõnavaras polnudki sellist sõna nagu konkurents. Keegi ei pidanud midagi selle heaks tegema, et kliendid tuleksid. Kellegi sissetulekud ei sõltunud sellest, palju turiste tuli või oli. Pigem oli neile kasulik, kui tööd vähem oli. Meie firma ei huvitanud neid üldse.

Mis oskusteabesse puutub, siis seda ei kasutanud me absoluutselt, ei Inturisti ega ka isegi mitte Sputniku oma, kuigi mina ja Ruth Vahtras olime seal töötanud. Suurema osa pidime ise jooksvalt õppima, katse-eksituse meetodil.

Kuidas töötajaid/giide leidsite? Töötajate leidmine oli kõige lihtsam. Maksime paremat palka kui riigisektor, premeerimise reisivõimalusega ja olime igas suhtes paindlikumad. Ka rühmajuht-giide polnud raske leida. Olin seda tööd paar aastat ka ise teinud, keskkoolis õppimise kõrvalt, ja tundsin palju sobivaid kandidaate.

Milliste teenustega alustasite? Esimesel aastal võtsime vastu ainult turismirühmi, tõime välismaalasi Eestisse. Teisel aastal hakkasime tasapisi ka üksikuid Eesti gruppe välja saatma, kuid mitte veel vabaturul seda pakkuma, kuna majanduslikult tõi see meile ainult kahju. Alles kolmandal aastal saime hakata soovijatele pakkuma erinevaid sihtkohti üle maailma.

Kui 1992. aasta suvel tuli oma raha, pääses reisimine nagu paisu tagant valla ja seda hüppelist nõudlust ei jõudnud keegi ära teenindada. Alates sellest ajast on väljamineva turismi käive olnud meil suurem kui sissetuleva turismi oma.

Kuidas Te leidiste koostööpartnereid mujalt maailmast? Esimesed välismaised koostööpartnerid olid Soome firmad Saimaa Lines ja Kristina Cruises, kelle toredate töötajatega olin juba varem kokku puutunud. Osa sealsetest keskastme juhtidest olid lausa Eestis sündinud. Nad aitasid meid igati. Neil oli tõeliselt hea meel, et Moskva firmade kõrvale on tekkinud Eesti oma erafirma, mis oskab ja suudab sama pakkuda. Nende jaoks oli see mitte ainult majanduslik toetus, et valuuta jääks Eestisse, vaid ka poliitiline seisukohavõtt, et nimme eelistada eestlastele kuuluvat firmat okupatsioonirežiimi omale.

Asutajatest olete ainsana Estraveli aktsionäriks jäänud. Kas kavatsete oma osalust hoida? Aastal 1995, kui olime juba turuliidrid ja Finnair avaldas soovi Estraveli enamusaktsiad ära osta, olin mina ainus, kes ei müünud. Oma osalusega olen siiani väga rahul ega kavatse seda müüa.

Miks otsustasite Austraaliasse kolida? Eestis mulle väga meeldis ja meeldib siiani. Ainus asi, mis ei meeldinud, on kliima. Ühel hetkel 2002. aastal otsustasin, et ega ma kroonilisest nohust ja põskkoopapõletikust muidu lahti saa, kui kliimat vahetades. Valisin Austraalia soodsa kliima, arenenud ühiskonna ja tuttava keele tõttu.

Kui tihti Eestis käite ja kas tulete siia kui turist? Side Eestiga on mul väga tihe, võiks isegi öelda, et ma polegi lõplikult ära kolinud. Käin Eestis kolm-neli korda aastas ja peatun siin päris pikalt. Mul on korter Tallinnas. Olen siiani Estraveli juhatuse liige, koos kõikide sellest tulenevate kohustuste ja vastutusega. Loomulikult jälgin iga päev Eesti reisi­turu arengut, nagu ka majandust üldiselt. Infoajastul pole ju vahet, mis riigis sa hommikul ärkad, värske info jõuab sinuni ikka ühe sekundiga.