Kes piirab vabadust?

Käsitledes konkurentsisituatsiooni toidukaubanduses, olen väitnud, et sektori kulud ja tööjõukasutus on ebamõistlik. Olemasoleva poepinna jaoks ei jagu müüjaid ega ostjaid. Näeme toidupoodide (üle)kontsentratsiooni keskustes ja töötajate madalat palgataset.

Investeering müügipindadesse on  kulu, mis kandub  üle hinnatasemesse.  Iga tund poe lahtiolekut on samuti kulu, millest suur osa ühiskonnale heaolu ega lisaväärtust ei anna. Küll aga mõjutab see kulu müügihindu. Sellest lähtudes olen teinud ettepaneku piirata toidupoodide lahtiolekuaega. Ma pole väitnud, et selle piiranguga saab otseselt toiduhindu alla tuua, küll aga võiks see  vähendada sektori kulutusi.

Piiramaks ülemäärast (tööjõu)ressursi kasutust, on enamik Euroopa riike rakendanud poodide lahtiolekupiiranguid. Sellised Koppeli definitsiooni kohaselt marksistlikud riigid nagu  Saksamaa, Suurbritannia, Holland, Belgia, Austria ja teised on keelanud kaupluste lahtioleku pühapäeviti või piiranud rangelt nende tegevus­aega. Huvitav on märkida, et sotsiaaldemokraatliku taustaga Põhjamaades enamasti poodide lahtiolekuaegu riiklikult ei reguleerita. Selle töö teevad ära ametiühingud ja poed on veel vähem avatud kui riiklike regulatsioonidega maades.

Kas  selline regulatsioon piirab ettevõtlusvabadust?  Riik ütleb täpselt ette, kui jämeda puu  tohib eraomanik oma metsas maha võtta ja kui pika truck’iga  tohib eraomanik teel sõita.  Mis see siis on – marksism või? Ei, tegemist on kitsendustega, mis teevad piiratud ressursi kasutamise efektiivsemaks ja kokkuvõttes suurendavad ühiskonna heaolu. Turumajanduses pole ratsionaalne müüjale dikteerida, mis hinnaga peab kaupa müüma või kui palju töötajale palka maksma.  Küll on aga ühiskonna huvi hoida ära turumoonutusi, mis viivad piiratud ressursside raiskamise või hävitamiseni. Me ei saa kunagi rikkamaks, kui suretame tööjõudu madalapalgalises ja madala lisaväärtusega toidukaubandussektoris.

Toidukaupluste lühem lahtiolekuaeg ei kahandaks enamiku inimeste heaolu ja toidu kättesaadavust. Toidukaupluste avamisaegade reguleerimine oleks poodide suhtes neutraalne ja riigile odav viis vähendada tööjõu kaasamist sellesse sektorisse. Kas see toob kaasa jaehindade languse? Seda ei tea keegi, aga kindlasti aitab see vähendada sektori kulutaset ja loodetavalt ka liigutada ülejääv töötajaskond eksportivatesse ja suuremat lisaväärtust loovatesse sektoritesse.

Aga apteegid? Tahaksin heita pilgu ka teise tundlikku sektorisse, apteekidele. Õiguskantsler on väitnud, et apteekide asutamispiirangud on vastuolus põhiõigusliku ettevõtlusvabaduse ja võrdse kohtlemise põhimõtetega. 2006 kehtima hakanud asutamispiirangute eesmärk oli takistada apteekide liigset koondumist linnadesse ning tagada teenuse ühtlane kättesaadavus.

Apteekide pidamiseks on vajalik kvalifitseeritud proviisorite ja farmatseutide olemasolu.   Nende õpetamine on täies mahus avaliku sektori kulu ja väidetavalt ei jõuta neid juba praegu küllalt ette valmistada. Kui apteekreid ei jätku, siis toimub turumajanduses nende üleostmine. Palgatõus on loomulikult hea. Negatiivne on aga, et  hõredama elanikkonnaga piirkondade apteegid ei suuda palgakonkurentsis suurlinnadega võistelda. See toob kaasa maapiirkondade apteekide sulgemise riski, mille realiseerumine tähendaks tervishoiuteenuse kättesaadavuse ahenemist.

Teiselt poolt, apteekide suhtarv elaniku kohta on Eestis suuremaid Euroopa Liidus. Uute apteekide asutamine suurendaks  sektori kulusid tervikuna. Uusi apteeke tahavad asutada eelkõige uute (kaubandus)keskuste omanikud, st tulu saab konkreetne ettevõtja. Kas  ühiskond peab rahastama apteekrite ettevalmistust ja järelevalvet, kui saadav hüve ei suurene, vaid pigem vähendab tervishoiuteenuse kättesaadavust?

Õiguskantsler väidab, et ravimiturul domineerib mõni suur ravimite hulgifirm. See on aga hoopis teine teema: kui see on probleem, siis tuleb selline turu valdamine seadusega ära lõpetada. Apteekide asutamispiirangute kaotamine selle vastu küll ei aita, pigem suurenevad ühiskonna riskid ja sektori tasakaalustamatus.

Eesti on väike ja piiratud ressurssidega riik. Oleme sunnitud mõtlema, kuidas oma ressursse efektiivselt kasutada ning konkurentsivõimelist majandusstruktuuri kujundada. Loomulikult toob vabalt kulgev turg alati kaasa oma lahendi. Eesmärk ei pea aga olema mitte vaikselt pealt vaadata, kuidas mõni ettevõte ennasthävitava konkurentsi tagajärjel verest tühjaks jookseb, vaid püüda säilitada turukonkurentsi mitmekesisust.