Meeskonnaks läbi vasktorude, muda ja vee

Retkena läbiviidav Ernake aitab korraldaja, G4S valvedivisioni direktori Villu Õuna sõnul õppida kolleegidel paremini üksteise piire ekstreemsetes situatsiooides tundma ning paneb nad ka igapäevaselt edukamalt koostööd tegema.

Tihti on firmade erinevate üksuste või töötajate vahel Õuna hinnangul suhtlemist kas väga vähe, see on ametlik või lausa konkureeriv. Ühtse meeskonna loomise seisukohast on seetõttu igasugused ühiselt läbitavad raskused väga kasulikud. “Eriti veel teises keskonnas. Seal on inimeste ühine hingetõmme sügavam ja sarnasem,” toonitas ta.

Retk paneb meeskonnana tööle. Ettevõtmist on tänaseks korraldatud 13 aastat, neist kuuel viimasel korral Villu Õuna, kes ka Kaitseliitu kuulub, juhtimisel. “Ettevõtmise kasutegurit on raske rahas mõõta. Küll aga on kindlasti ettevõtte sisemine kliima palju tervem. Nende inimeste, kes retkel käivad ja koos kannatavad, eriti, kui nad on veel ühes meeskonnas, omavahelised suhted on pärast seda hoopis teised. Asju aetakse sõbralikumalt ja kaasaelavamalt, samuti ka oluliselt efektiivsemalt,” tõi ta välja ettevõtmise plusse.

Nii saabki iga aasta augustis mõnes Eestimaa paigas kokku 40–50 G4Si juhtivtöötajat alates osakonnajuhtidest kuni juhatuse esimeheni välja, et meeskondades asuda retke läbima ja ülesandeid täitma.

“Reeglina on harjutused kombineeritud – on mõistust ja kavalust nõudvaid harjutusi kui ka vastupidavust ja füüsilist jõudu nõudvaid harjutusi,” rääkis Õun. Näiteks on tulnud lahendada meditsiiniülesandeid, panna kokku viikingiteemalisel üritusel kiviheitemasinat või mõnel teisel korral jälle relvasid, ronida, sõuda, orienteeruda ja läbida alati ka takistusradu. “Retke juurde käib loomulikult suur füüsiline koormus. Distantsid on pikad – kuni 45 km. Sel aastal oli küll lühem rada, aga läbida tuli see-eest 20 kontrollpunkti,” mainis ta.

Kannatus viiakse viimse piirini. Armu osalejatele Õuna sõnul ei anta. “See ei ole jalutuskäik. Ma viin nad ekstreemsetes situatsioonides ikka kannatuse piirini, peenikese punase jooneni, et ära näha, kas ja kes selle ületab,” sõnas ta ja lisas lõbusal toonil, et tihti lubatakse ürituse käigus ta hiljem seetõttu ära lintšidas, ent õnneks pole asi selleni veel läinud. “Kolmandal päeval peale üritust on kõik sõbrad ja ütlevad, et väga äge oli, ning arutavad, kes kus punktis ära eksis või mis raske oli,” mainis Õun.

Ürituse ettevalmistus hakkab Õuna jaoks pihta kevadel, et vaadata välja sobiv maastik, panna paika trajektoor, see mitmeid kordi läbi käia, sooritatavad ülesanded välja mõelda ning  kõiksuguseid kokkuleppeid maaomanike, RMK, keskkonnainspektsiooni ja abilistega sõlmida. “Suve alguses, kui esimese teate saadan, läheb kihin-kahin lahti. Uuritakse, mis tuleb, mida selga panna jne. Ei välista, et mõni teeb ka trenni selle ürituse jaoks,” lausus ta.

 

Raskused liidavad inimesi

Julia Garanža, G4S kommunikatsioonijuhtOlen G4Si Ernakesel osalenud kolmel korral ning neis saadud kogemus on alati erinev ja eriline olnud.Kõige põnevamad on alati need ülesanded, mille lahendamiseks peab pead kokku panema kogu meeskond, sest õige vastuse saamiseks on vajalik iga tiimiliikme panus.Lisaks sellele, et võistlus paneb proovile sind ennast, annab ta hea ettekujutuse, kuidas  käituvad erinevates (kriisi)olukordades su kolleegid, ka need, kellega suures ettevõttes igapäevaselt ei suhtle.Tõsi, naisterahva jaoks on see üsna võhmalevõttev võistlus ning rõõm tõdeda, et meessoost meeskonnaliikmed alati arvestavad sellega, võttes füüsiliselt kõige raskemad ülesanded enda kanda.Ühine tule, vee ja vasktorude läbimine liidab inimesi – paljude ülesannete eeldus on, et mängijad peavad usaldama üksteist 100%. Mängus saadud kogemused ja meie-tunne kanduvad hiljem ka töösse – mis on selle ettevõtmise üks suurimaid plusse.

 

Valik meeskonnamängude korraldajaid