Ravimitootjaile jääb väheks seadusega seatud piiridest

Seadusest rangem. See on üks näide, kus ravimitootjad ise on seadnud endale piirangud, mis on rangemad kui seadus. Ei juhtu kuigi sageli, et mingis majandusvaldkonnas tegutsejad nii käituvad. Eriti veel valdkonnas, mida seadus juba niigi väga täpselt ja kindla käega reguleerib. Miks siis on ravimitootjad liitunud eetikakoodeksiga, mille üle-euroopalised põhimõtted tunduvad piiravatena?

Ravimite tootmine on ilmselt kõige üleilmastunum ettevõtluse liik üldse - valdav osa tootjaid kuulub maailma suuremate ettevõtete hulka, olles esindatud paljudes riikides ja noteeritud suurematel börsidel. Kusjuures enamikus riikides turustatakse samu ravimeid ja ühe kontserni nn ravimi tooteportfellis ei pruugi olla arvuliselt üldse suur valik. Ärilises mõttes suured panused võivad olla tehtud ainult mõnele üksikule väga olulisele, vahest ka läbimurdelisele ravimile, mille õnnestumine või ebaõnnestumine on määrava tähtsusega. Igasuguse väiksemagi eksimuse, valearvestuse või, veel hullem, sobingu ilmsikstulek viiks suure tõenäosusega krahhini mitte üksnes ettevõtte, vaid mõjuks laastavalt ka kogu sektori usaldusväärsusele.

Erandeid ei ole. Seetõttu tahetaksegi läbipaistvust suurendada läbi liitude ja assotsiatsioonide, s.t sektoriüleselt. Et hoida usaldust üksiku ravimiettevõtte, aga ka ravimiettevõtluse vastu üldiselt, ei saa lubada ühtegi erandit või kõrvalekallet. Ei piisa sellest, kui enamuse ärialus põhineb tugeval eetilisel platvormil, vaid see peab olema kõigil ühtemoodi kõrgel tasemel.

Lisaks ärilisele poolele tuleb mõista, et suuremad ravimitootjad ei kuulu enam ühele-kahele omanikule või fondile, vaid on avalikud börsiettevõtted. Veel enam, märkimisväärne osa institutsionaalsetest investoritest on erinevad pensionifondid, kes saavad osa ravimitööstuse käekäigust, võites koos ja ka kaotades koos.