Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Musta parteiraha suhtes peab valitsema täielik sallimatus
Keskerakonna tipu lähedusse kuulunud Tarmo Lausingu ülestunnistust musta raha annetamise kohta parteile on peetud lahjaks, ja see on ohtlik märk.
Ükskõiksuse ja tuimusega piirnev hoiak, et Keskerakonna puhul pole erakonnasisene rahapesu midagi uut, tähendab süvenemise korral vaikimisi omaks võetud hoiakut, et eksisteerib partei, millele ongi must rahastamine lubatud. See peab olema välistatud. Avalikkus ei tohi sellega leppida.
Lausingu ülestunnistusega läks kohe algusest peale mitu asja valesti. Esiteks, see oleks pidanud peale summade sisaldama ka nimesid: kes raha andis, kes küsis ja kes korraldas. Viimase suhtes on kõnekas endise peasekretäri Kadri Simsoni (endise Musta) kadumine avalikkuse eest ja kommentaaride jagamine vaid blogis. Nimede avalikustamisest keeldumine tekitab kahtluse, et Lausing võib veel praegugi olla Keskerakonna poolt manipuleeritav. On ju täiesti absurdne oodata selleks Keskerakonna ja Edgar Savisaare luba. Teiseks, poolele teele jäämine võib õhku jätta kahtluse, et Lausingu ülestunnistuse ajastuse tellis mõni teine poliitiline jõud.
Kõige tähtsam küsimus. Laias plaanis pole aga Lausingu motiivid olulised, tähtis on info, mida ta andis – ja see, mismoodi võib see aidata puhastada erakondade rahastamist. Nagu oleme varemgi kirjutanud, on see kõigi erakondade probleem ning kokkuvõttes ühiskonnas kõige tähtsam küsimus, mille lahendamisest sõltub Eesti demokraatia saatus: kuni me ei tea, kust tuleb erakondade raha, ei tea me, kes meid valitseb, olgu kohalikes omavalitsustes või riigi tasandil.
Teiseks, peaminister Andus Ansip, kes oleks tegelikult pidanud Reformierakonna enda rahastamisskandaali ajal ameti maha panema, asus süüdistama prokuratuuri ja keeldus sisulistest kommentaaridest. See reedab soovimatust teemaga üldse tegeleda. Samamoodi vaikisid kõik teised erakonnad üksmeelselt Reformierakonna rahastamisskandaali aegu.
Kolmandaks, prokuratuur loobus asja uurimisest liiga kergekäeliselt. Kui täpseid daatumeid ei nimetatud, kuidas on siis võimalik ette teada, et juhtum on juba aegunud?
Erakonnad ootavad skandaali vaibumist. Liiga kerge on Keskerakonnal praeguses olukorras kogu lugu valimiseelseks vahuks tembeldada ja Reformierakonnal hoiduda oma pattude meeldetuletamisest. Edgar Savisaar ei vaevu isegi tõekomisjoni kokku kutsuma, sest ta teab, et teistelt parteidelt siin kõige vähematki survet ei ole.
Kõik erakonnad ootavad praegu hoopis vaikselt, et see tuulehoog võimalikult kiiresti üle käiks ja siis vaibuks. Kõigi parteide huvides on, et asi võimalikult ruttu maha käiks ja unustusse vajuks, et jääkski sõna sõna vastu. See on põhjus, miks Reformierakond eesotsas Ansipiga sisulisi kommentaare ei anna ja ka kõigi teiste erakondade esindajate arvamusavaldused on pehmed, sisutud.
Et see sõna sõna vastu olukord püsima ei jääks ja erakondade rahastamise sasipundar lõpuks lahti harutatud saaks, kutsume üles ausaid parteilasi – keda loodetavasti Eestis ikka veel leidub – rääkima kõigist parteide musta rahastamise juhtumitest, mida nad on pealt näinud või milles osalenud.
Ärgem leppigem musta raha ja ebaaususega. Äripäeva toimetus lubab omalt poolt, et toome avalikkuse ette nii palju ebaausa rahastamise juhtumeid, kui vähegi suudame. Arusaam, et partei pole rahapesumasin, peab muutuma iseenesestmõistetavaks.