Annetades väärtusta Eesti elu edenemist, mitte erakondi

Sügiseti avaldab Äripäev ajakirja mõõtu väljaande, mis kannab nime Rikaste TOP. Palju auväärseid ettevõtjaid on seal jõukuse järgi pingeritta pandud. Minu jaoks näitavad naeratavad näod muu hulgas ka seda, et majandusolud on paranenud ning ettevõtted ja eraisikud võimelised rohkem annetama. Noblesse oblige, heaoluga kaasneb ka kohus ja vastutus. Mida rohkem on ettevõttel olnud majanduslikku õnne, seda suurem on kohustus seda jagada. Õnne faktor on väga oluline, tublist tööst ainult ei piisa.

Lennart Meri on öelnud, et võitja tunnus on suuremeelsus. Majanduslikud saavutused ja edu ettevõtluses on ka võidud. Eestlasi peetakse suuremeelseks rahvaks, meid on nii kasvatatud. Tore on lugeda uudiseid, kus ettevõtjate omakasupüüdmatu abiga on hoo sisse saanud mõni tore algatus, kerkinud vajalik ehitis, saanud kooli­raha tubli tudeng või kõhu täis paljulapseline pere. Eriti meeldiv on siis, kui ettevõtjal on õnn olla õnge ulataja rollis, millega hädaline saab ise endale kala püüdma hakata.

Suurimad annetajad on britid. Euroopa suurimad annetajad on, muide, britid, ületades selles mitu korda oma suuri naabreid. Ligi 11 miljardit naela (9 miljardit eurot) liigub keskmiselt ühe aasta jooksul saareriigis heategevuslikele organisatsioonidele. Neid on seal palju – 160 000. Eelmise aasta andmete põhjal läheb brittide annetatud kogusummast 17% kirikule, 15% meditsiiniuuringutele, 15% haiglatele, 11% laste hüvanguks ja toetuseks.

Annetajate osakaal moodustab Suurbritannia elanikkonnast ca 56%. Eestis oli vastav näitaja paari aasta taguste andmete põhjal kümme korda väiksem. Kuhu valdkonda aga liiguvad eestlaste annetused?

Praxise andmed 2009. aasta kohta näitavad, et siinsete annetuste kogusummast läks 21% tervishoidu ja sotsiaalhoolekandesse, 18% spordi valdkonda, 12% erakondadele, 9% kultuurile ja meelelahutusele. Ehk siis võrreldes brittidega on kattuvus tervishoiuvaldkonna osas ja ilmselt saavad lapsedki mingi osa toetust spordi ja kultuuri kaudu.

Kiriku asemel parteile. Samas kui britid toetavad kirikut, siis piltlikult öeldes on eestlaste kirik selle võrdluse põhjal partei. Viimaseid toetavad kvartalite kaupa suurannetuste näol peamiselt ettevõtjad. Kas erakond peaks eksisteerima ja tegutsema liikmemaksude abil või ärivaldkonna suurannetajate abil, on diskussiooni teema. Aga võib-olla annaks toetusraha suunamine mikrotasandile – mõnele kodanikualgatusele kusagil vallas või finantssüsti vajavale MTÜ-le – kokkuvõttes Eestile parema tulemuse kui riiklikku või omavalitsuspoliitikat ellu viiva, tihti anonüümse masinavärgi toetamine.

Sügiseti kuulutab Aadu Luukase Sihtasutus välja missioonipreemia konkursi, nii ka sellel aastal. Minu isa nimelise missioonipreemia põhi­idee on tunnustada neid, kes on oma elu ja tegevusega eeskujuks kogu ühiskonnale – oma missioonitunde, pühendumise, siiruse ja ennastsalgavusega. Keda motiveerib kirg ja armastus oma maa, rahva või oma valdkonna arendamise vastu. Oma ettepaneku väärikate Eesti inimeste või organisatsioonide tunnustamiseks võivad teha kõik.

Eelnevate aastate missioonipreemia kandidaatide seas on olnud palju üllatajaid ja avalikkusele tundmatuidki tegijaid, kuid kahjuks ei pääse kõik valitud laureaatide hulka. Ometigi vääriksid ka nemad igati tunnustamist ja annetajate rahalist toetust.

Erinevat laadi toetus. Sadakond aastat tagasi ehitasid eestlased annetuste abil teatrihooned ja kirikud, isegi allveelaeva Lembit valmimist finantseeriti üldrahvalikult. Praegugi toetavad inimesed erinevaid algatusi, seda nii kampaania korras kui ka ilma, aga saaks ja võiks kindlasti veelgi rohkem. Ja see ei pea ilmtingimata olema raha, vaid mõnikord on abi heast ideest, suunavast sõnast, tasuta tööst, mis asjadele jälle hoo sisse annab. Muide, hiljuti käivitunud ühisrahastus­platvorm Hooandja on suurepärane näide, kuidas kodanikuühiskond üha paremini toimib ja hakkama saab.