Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Täna otsustan, keda valida
Täna õhtul kella kuueni on mul võimalus osaleda e-hääletamisel. Kui jätan hääletamata, siis saan veel minna pühapäeval valimisjaoskonda. Minu valimispiirkonnaks on Tallinn, Nõmme linnaosa. Eile neid ridu kirjutades polnud mul veel otsust, kas üldse valida, või kui valida, siis kelle poolt?
Olen veendumustelt liberaal ja alati hääletanud parempoolseid, kaaludes Reformierakonna ja IRLi vahel. Seekord ei tahaks aga esimese hooga ka vanadele favoriitidele oma häält anda. Vaatan kõik võimalused läbi.
Keskerakonna suhtes on mul aastatega välja kujunenud negatiivne hoiak. Respekteerin küll Savisaart kui kõige läbilöögivõimelisemat parteijuhti ja jõulist administraatorit, kuid tema populism, autokraatsus ja näkku kirjutatud korruptiivsus pole mind kunagi pannud tema poolt hääletamist isegi kaaluma. Teiselt poolt rahustan end mõttega, et midagi väga hirmsat pole Savisaare võim mulle ka teinud. Tallinn on jõuliselt arenenud ja mul on selle üle isegi uhke tunne. Tallinna TVd pole ma kordagi vaadanud ega ühegi MUPO ametnikuga kokku puutunud, aga augud asfaldis on parandatud ja bussirajad teedel tunduvad isegi loogilised. Nende Nõmme nimekirjas vaatavad vastu Arvo Sarapuu ja Heidy Tamme. Toredad inimesed, aga minult häält ei saa. Neil polegi vaja. Küsitluste põhjal väärab keskpartei ainuvõimu vaid ime.
Reformierakonna linnapeakandidaat Valdo Randpere on minu vana hea tuttav, kellega koos korraldasime kunagi Bill Clintoni esinemise Tallinnas. Oravate programmi kirjutatud põhimõtted on sarnased sellega, mida ise õigeks pean. Samas pole ma põrmugi rahul Reformierakonna poliitikaga riigi tasandil. Erakond on pärast edukat eurole ülemineminekut stagneerunud ning ma ei ole suutnud veel andestada Ansipile tema käitumist ja reaktsioone mullusele rahastamisskandaalile. Nõmme nimekirjas ei vaata vastu õnneks mitte Ansip, vaid peibutuspart välisminister Urmas Paet ja mulle tundmatu Õnne Pillak. Vaatan tema blogi, see tundub asjalik – tema poolt võiks isegi hääletada.
Mees kui Ostap Bender. IRL on Eerik-Niiles Krossi läbi kindlasti kõige värskem esilekerkimine parlamendierakondade seas. Tema põhisõnum, kukutada Savisaar, on avalikkusele hästi peale läinud, ning asi, millele ka ise kahe käega alla kirjutaksin. Krossi poliitiline sõu ja tema luuraja taust ning seikluslik elukäik panevad lõbusalt kaasa elama. Millegipärast seostub tema isik Ilfi ja Petrovi legendaarse kangelase Ostap Benderiga. Käitumiselt primitiivne pisisuli, aga ometi lugejale sümpaatne. Samas olen IRLis kui valitsusparteis parasjagu pettunud. Minu arvates on nad Mart Laari lahkumise järel parteijuhi kohalt muutunud selgrootuks ripatsiks Ansipi valitsuses. Nimekiri pakub esimestena peibutuspardid Urmas Reinsalu ja Siim Valmar Kiisleri, kolmandaks Andres Öpiku ja siis olümpiavõitja Jaak Uudmäe. Tõmban kolm nime neljast maha ja jätan häälekandidaadina sõelale professor Öpiku.
Sotsiaaldemokraatidele ma oma veendumuste tõttu riigikogu valimistel häält ei annaks, aga kohalikku elu võiks nad ju juhtida küll. Kui sotsid pakuksid mulle tehingut, et Tallinnas võimule saades loobuvad nad valitsusse astumast pärast järgmisi riigikogu valimisi, siis oleksin kahe käega nende poolt. Sotside linnapeakandidaadil Andres Anveltil on võrreldes oponentidega kuraasi mitu korda vähem, samas teeb teistele vastanduv tagasihoidlikkus ta omamoodi sümpaatseks. Sotsidel oli ühtlasi reaalne võimalus keskenduda kampaanias venekeelsele valijale ning võita osa Savisaare toetajatest enda taha, kahjuks jätsid nad selle kasutamata ja mängivad kitsukeses liivakastis koos paremerakondadega. Nende plussiks on ka ausam silmavaade ja vähem korruptiivne ajalugu. Nimekirjas vaatavad vastu Rainer Vakra ja Anto Liivak. Esimene endine keskerakondlane ja teine rahvaliitlane. Annan neile ülejooksmise andeks ja jätan mõlemad oma valikulehele.
Valimisliidu võimalus. Esialgu jätsin erakonnavälised kandidaadid välja, kuid Silver Meikar andis mulle Facebooki vahendusel märku, et Vabal Tallinna Kodanikul on siiski võimalik künnist ületada. Tegelikult oleks nende poolt hääletamine minusugusele, kes Savisaart ei salli ja parlamendierakondades pettunud, loogiline valik. Nende nimekirjas on palju hea reputatsiooniga inimesi. Valijana oleme aga tahes-tahtmata keerulises olukorras. Kui oled nende poolt, siis võib sinu hääl kaduma minna, kui aga vastu, siis äkki osutubki sinu hääl kaalukeeleks künnise ületamisel ja tuhanded Savisaare vastu minevad hääled lähevad kaduma. Minu nimekirjas on mulle tundmatu nimi Ülle Mitt. Guugeldamine näitab, et tegemist on väärika ja usaldusväärse Nõmme daamiga, kes minu künnise ületab.
Viimane valik oleks mitte hääletada. Samas võidab loobumisest kõige enam Keskerakond. See mulle ei sobi ja ma kriipsutan mitte valimise oma valikutest maha.
Eelvalikus jäid niisiis sõelale Õnne Pillak, Andres Öpik, Rainer Vakra, Anto Liivak, Ülle Mitt. Pean veel sõpradega nõu ja täna lõunaks püüan ära otsustada. Kui kellelgi on asjalikke argumente, siis andke märku.