24. oktoober 2013 kell 21:00

Hobi. Rallipisik nakatab ka naisi

“Võib-olla pole see olnud kõige ausam teiste pereliikmete suhtes, aga mind kohe kisub ralli­rajale!” räägib 14. hooaega rahvarallit sõitev Eesti Toiduainetööstuse Liidu juhataja Sirje Potisepp. Naine, kes ei suuda võistlemispisikust kuidagi lahti saada, tunnistab, et hobile on läinud ehk liiga palju aega, sest kohati pole ühtegi vaba nädala­vahetust aprillist kuni sügiseni, ja pere tegemisi ja sõite on aastate jooksul ehk liigagi sageli paika pannud rallisõidud.

“Olen igapäevaelus ka väga töine inimene ja siis on veel see hobi, mida ma ei suuda jätta,” ütleb ta. Küsimusele, kas abikaasa on hobi tõttu armukade olnud, vastab ta, et arvab või ehk pigem tahab loota, et on. “Kas just armukade, aga vahel veidi löödud, kui peame mõnest üritusest minu sõitude pärast loobuma,” ütleb Potisepp. “Olen siiski püüdnud end jagada ja sageli läheme otse pärast sõitu veel kodust välja,” lisab ta.

Meeskonnas kogu pere. Abikaasa Vello ütleb naerdes, et naise harrastusele tal pretensioone ei ole, kuid tunnistab, et eks selline hobi seab piiranguid ja ehk on mõni asi tõesti tegemata jäänud.

Abikaasa ja poeg kuuluvad Potisepa nn abiliste ja mehaanikute meeskonda, kuid nende teha jäävad pigem lihtsad ja käepärased asjad. Masina mootoriga tegeleb Jüri Bogoljubov ja keretöid teeb Priit Rink. “Abilisi on vaja ja sa pead neid 200% usaldama, eriti on mehaanik sul nagu ihuarst,” arvab Potisepp.

Sel aastal mõtles Potisepp võtta veidi vabamalt – ennast tõestada on ta jõudnud ka varasematel aastatel. Karikaid ja medaleid on tal 14 hooajaga kogunenud üle 400 ja esikolmiku arvestusest on ta välja jäänud vaid üksikutel kordadel.

“Sain üle-eelmise aasta lõpus vanaemaks ja tahaks pisikese Isabel Britti kasvamist ka näha – see on hoopis teistmoodi kui oma lastega,” ütleb Potisepp. Kuid sel hooajal on auto, mis eelmisel hooajal muudkui nõudis remonti, ilusasti vastu pidanud. “Ja nii ma ei suutnudki rahulikult olla,” tunnistab Potisepp, kes läheb sel nädalavahetusel rahvaralli aastakarika esikoha eest võistlema Liisi Tiitusega. Ta lubab Pärnus huvitavat võistlust.

Hobi nõuab karme valikuid. “Mul ei ole otsest ­eelistust, kuid olen siiani rohkem osalenud jää­radadel ja rahvasprintidel,” ütleb Elmaks Hulgikaubanduses ASi integreeritava tehnika müügijuht Margit Mäekivi, keda Potisepp peab rahva­sprindis oma kõvaks konkurendiks. “Olen osalenud ka ühel rahvarallil, kuid pean tegema valikuid, kuna aja- ja raharessurss on piiratud,” selgitab ta.

Suvel võisteldakse rahvasprindis tavaliselt 1–2 korda kuus. Tavaliselt on võistlus laupäeval ja seejärel kulub pühapäeva hommikupoolik auto pesemisele ning puhastamisele. Talvel on võistlusi rohkem. Potisepa sõnul tuleb rahvasprindi ja rahva­ralli etappe aastas vahel paarikümne ringis. Kui lisada talvesõidud, kus on igal nädalavahetusel erinevates kohtades neli võistlust korraga, võib sõite tulla enamgi. “Ise olen talvesõitudel vähem käinud, ainult n-ö kohustuslikud etapid, mis lähevad aasta­karika arvestusse,” selgitab Potisepp.

Mäekivi alustas võistlemist samuti ligi viisteist aastat tagasi. “Raplamaal Kaiu vallas pandi püsti sari, kus kõik võistlejad osalesid ZAZ-tüüpi (sapikas ehk Zaporožets) masinatega,” meenutab ta. Tegemist oli jäärajasõitudega ja kuna Mäekivi päris viimaste sekka ei jäänud, siis mõtles, et proovib ka suveoludes hakkama saada.

Rallioskustega liikluskeerises. “Olen periooditi leidnud ennast mõttelt, et mulle tõesti meeldib vahel veidi kiiremini sõita,” tunnistab Mäe­kivi. Samas leiab ta, et ralli on hea võimalus oma sõidu­oskusi parandada, et igapäevaliikluses paremini hakkama saada.

Tema hinnangul on liikluses liiga tihti näha nn sõelujaid, kes peavad ilmtingimata pidevalt sõidurada vahetama või viimasel hetkel mingi manöövri tegema. “Sellised uljaspead võiksid seda teha rahva­spordiüritustel, kus saaksid oma oskusi parandada ja energiat maandada – äkki oleksid siis ka liikluses teistega arvestavamad,” arvab Mäekivi.

Ka Potisepale teeb muret liikluskultuur, kus üksteisega ei arvestata, eriti ristmikel, ja muidugi kihutamine. “Ma ei saa aru, kuidas täiskasvanud inimesed ei tunne liiklusmärkidel olevaid numbreid!” imestab ta. “Arvan, et ise olen tavaliikluses pigem korrektsem ja tagasihoidlikum, sest oskan ohte ette näha.” Ohutunnetus ja ettevaatlikkus tuleb ka ilmselt kogemustega, mida tal rallisõitjana jagub.

Elukutseliseks ei hakka. Potiseppa on aastate jooksul kutsutud ka professionaalsesse autosporti, kuid ta on õnnelik, et on suutnud kiusatusele vastu panna. Ka rahvasport ei ole odav lõbu. “Kulutused on üsna suured, aga mitte nii suured kui ­proffide rallisõidud,” ütleb Potisepp.

“Minu suurim investeering oli see, kui pidin ostma teise auto,” rääkis Mäekivi. Kui oma igapäevaselt kasutatava masinaga nädalavahetusel võistlemas käia, ei pruugi esmaspäeval töölesõiduks ­autot olla. “Õnneks ei ole mul aastate jooksul midagi tõsisemat juhtunud ja eks see on hoidnud ka kulud mõistlikud,” lisab ta.

Suurim kuluartikkel on Mäekivi sõnul rehvid, kuid kuna võistlemiseks saab rallimeestelt osta ka nende vanu rehve, siis kokku ei ole kulud nii suured, kui tihti arvatakse. “Päris tipptasemel sõites ei saaks muidugi rehvidega väga suuri kompromisse teha, kuid rahvaspordiks sobivad tippude kasutatud rehvid väga hästi,” leiab Mäekivi.

“Kui auto ei lagune, siis võistluste osavõtutasud, kütus, rehvid ja muu nipet-näpet läheb maksma kuus keskmiselt sada eurot,” arvutas ta. Kuna ­autot ennast saaks vajadusel edasi müüa, ei pea ta selle ostu otseselt kuluks.

Rallisõidus peab õnne olema

Auto rahvaspordi võib tinglikult jagada kolmeks: talvine jäärada, rahvasprint ja rahvaralli. Rahvasprindi põhierinevus üldistatult on see, et sprinti sõidetakse üksi, rallit kahekesi – kaardilugeja ütlemise ja legendi järgi.“Naljatledes öeldakse, et ralli­sõidus oleneb 90% kaardilugeja tööst, 9% juhist ja 1% õnnest,” lausub rallisporti harrastav toiduliidu juht Sirje Potisepp ja lisab, et kui õnne ei ole, ei aita ka hea kaardilugeja.“Minu jaoks on kaardilugeja imeinimene – kiire otsustaja, tema võimekus keskendada tähele­panu rajal toimuvale on fenomenaalne,” räägib ta. Potisepp on kaheksa aastat sõitnud koos Kairi Sepaga, kes oli vahepeal aga lapsepuhkusel, mistõttu sai sõidetud erinevate meeskaardilugejatega.Nüüd on juba teist hooaega Potisepa kaardilugeja endine sport- ja rahvaralli piloot Terko Jakobson.“Rallisõit on hobi, millest lahti ei saa,” räägib Jakobson põhjustest, miks ta kaardilugejaks läks. “Pisik jääb ikka sisse,” lisab ta. “Seda kiirust ja emotsioone tunned kõrvalistmel istudes ikka samamoodi.”

Naised oma autodest

Nii Sirje Potisepa kui ka Margit Mäekivi võistlusauto on Honda Civic. “Mulle meeldib minu auto sellepärast, et see on ilus,” ütleb Mäekivi oma Honda Civic Type-Ri kohta.“Mul on näiteks autoraadio peal, mida kuulan võistlusele sõites ja enne starti – paljud võistlejad eemaldavad sellise mittevajaliku tehnika. See auto on küll liiga raske talvisteks jääradadeks, kuid olen proovinud hakkama saada,” lisab ta.Sirje Potisepp ütleb, et on võistlusauto puhul püüdnud oma soovides jääda võimaluste piiridesse. “Kuna sõidan aastas pea 40 000 kilomeetrit, peab auto olema mugav, võimalikult ökonoomne ja vastupidav ning värvi poolest kergesti hooldatav – puht pragmaatilised kaalutlused,” selgitab ta. Tavaelus eelistab Potisepp aga suuremaid ja mugavamaid autosid.

Hetkel kuum