Venemaa protektsionismi WTO-liikmelisus ei taltsuta

Nüüd on Venemaa WTO täieõiguslik liige olnud pisut üle aasta, mis ei ole piisavalt pikk aeg, et anda lõplikke hinnanguid selle kohta, kuidas on WTO-liikmelisus mõjutanud Venemaa välismajanduslikku toimimist ja laiemat majandusarengut. Hinnangut mõjutaks ka maailmamajanduse üldine olukord ja turunõudluse langus, sh Venemaa eksporditoodetele.

Kuid mõningaid järeldusi on võimalik siiski teha. Selleks, et mõista Venemaa suhtumist WTO-liikmelisusse ja organisatsiooni reeglistiku kasutamisse välismajandustegevuses, tuleks vaadata, mida riik on võitnud-kaotanud.

Riigisisene vastuseis. Venemaa erinevate majandusharude esindajad seisid üpris tugevalt vastu riigi ühinemisele WTOga. Kardeti (mõneti põhjendatult), et välisettevõtete konkurents mõjutab halvasti kodumaiseid tootjaid ja teenuseosutajaid. Seni olid nad saanud tegutseda tugevalt kaitstud ja ebaühtlaselt arenenud siseturul.

Samas teised, eelkõige ekspordile suunatud majandusharud, olid WTOga ühinemisest huvitatud, et tagada võrdsemaid tingimusi rahvus­vahelistel sihtturgudel.

Mõni haru tõepoolest kannatas, näiteks põllu­majandus ja põllumajanduslik masinaehitus. Siit ka seletus, miks Venemaa selles valdkonnas regulaarselt piiranguid rakendab – tuleb ju oma tootjaid kuidagi kaitsta. Ilmekalt on seda tehtud näiteks seakasvatuses, kus on piiratud muu hulgas elussigade sissevedu ELi maadest, sh Eestist. Põhjenduseks kõlbasid ja kõlbavad nüüdki igasugused ajendid.

Põllumajandusmasinate turule aga avaldas lisaks impordi konkurentsisurvele mõju ka see, et Venemaa valitsus tõmbas järsult kokku senise suure (ja üüratuid vargusi kaasa toonud) masinaostu riikliku toetussüsteemi. See tõestab veelgi ilmekamalt omamaise majandusharu täielikku rahvusvahelist konkurentsivõimetust.

Kes on võitnud? Venemaale kõige tähtsamaid toormeekspordiharusid WTO samahästi kui ei mõjuta. Metalli- ja keemiatööstuse lõpptoodangu ekspordile aga aitab liikmelisus isegi kaasa. Paraku on üldine majanduse jahtumine neis valdkondades loodetud kasvu ära hoidnud.

On andmeid ka 74 protektsionistlikust piirangust 15 Vene vastava eksporditoodangu sihtturul summas kuni 1,5 miljardit USA dollarit. See õhutab sisemaist kriitikat WTO suhtes veelgi. Samas on Venemaa suutnud ainuüksi viimasel poolteisel aastal võtta tänu WTO reeglitele maha piiranguid oma ekspordile 21 juhul. Seega on ka kasu näha. Tarbijad on tänu WTO-le igal juhul võidus, sest konkurents on tihenenud ja kaupade kvaliteet tõusnud. Import kasvab jätkuvalt ennaktempos. Ka kaupmehed on rahul.

Samas on Venemaa poliitiline lähtekoht nii enne kui ka praegu omamaiste ettevõtete huvide kaitsmine väliskonkurentsi eest nii palju kui võimalik. Seda võiks nimetada protektsionistlikuks  lähenemiseks a priori valdkondades, kus omamaine pakkumine on enam-vähem olemas.

Naljaga pooleks, Venemaa rakendab vajadusel täielikult WTOga kooskõlas olevat, kuid poliitilistest või grupihuvidest kantud relva – peasanitaararst Gennadi Oništšenkot (kolmapäeval teatas Vene valitsus tema vallandamisest – toim). Samas seal, kus omamaisest pakkumisest on puudu või selle tase on ebapiisav, ollakse huvitatud oskusteabe omandamisest otseinivesteeringute ning partnerlepingute kaudu. Viimasel juhul on partnerite probleemid seotud pigem Venemaa üldise ärikliima, mitte aga WTO reeglistikuga.

Konfliktid. Teatud valdkondades on WTO andnud ajendi korduvateks kaubanduskonfliktideks. Näiteks Venemaal vaid impordile kehtestatud nn autode utiliseerimismaksud, sisuliselt aga impordikaitsetollid, on provotseerinud juriidilise dispuudi ELiga. Läbi on käidud sealihasõjad ELi riikidega eesotsas Poola ja ka meiega. WTO on raamiks ka sõdadele USA linnulihaga, veini-, mineraalvee- ja piimasõdadele eri riikidega.

Mitte alati ei rünnata vormiliste piirangutega ainult poliitilisi kaalutlusi aluseks võttes, nagu toimub Leeduga, või nagu on pikka aega toimunud nii “läände kõõritavate”, Venemaa arvates tema mõjusfääri kuuluvate nn lähivälismaa riikide survestamiseks, vaid ka oma üdini sõbralike partnerriikide puhul.

Ei WTO, vabakaubandusleping ega Harkovi lepped, mille on ratifitseerinud mõlema poole parlamendid, takista survet Ukrainale. Pidev kiusu ajamine käib ka Valgevenega. Probleeme on isegi kasahhidega, kus poliitilist momenti on võimatu leida, küll aga majanduslikku grupihuvi konkurentide survestamiseks või kõrvaldamiseks. Sellest on hakatud avalikult rääkima ka Kasahhi tipp-poliitikute seas. Seejuures toimub see kõik viimatinimetatu mitte WTO reeglite, vaid Venemaa lemmiklapsukese – tolliliidu – reeglite vastaselt.

Üldine hinnang WTO kohta on, et nendes riikides, kus luuakse soodsamad investeerimistingimused ja hoolitsetakse reaalse turukonkurentsi eest, on WTOga ühinemisest saadavad dividendid suuremad ja kahjud väiksemad. Seal aga, kus protektsionistlik alge vaid varjab end vormiliste protseduuride järgimises, on WTO efekt nigelam.

Maailmapanga hinnangul võidab WTOga liitumisest 30% Vene majandusharudest ja kaotab vaid 4–5%. Peamine probleem Vene majandusarengu jaoks pole WTO, vaid vajalike reformide ebapiisavus või puudumine, ja ärikliima, mis mõjutab investeerimisotsuseid väljaspool riigi kontrollitavaid strateegilisi valdkondi (nagu nafta, gaas, sõjatööstus). Muidugi on takistus ka paljukirutud ülebürokratiseeritus ja vohav korruptsioon.

Hajutagem riske. Venemaa on olnud ja ka jääb protektsionistlikuks, soovides kaitsta oma turgu ja tootjaid nii palju kui võimalik. Protektsionism on tunnuslik kõigile suurtele riikidele, seda ei tasu traagiliselt võtta. Ka USA on siseturul protektsionistlik, ent ometi esivõitleja rahvusvahelise vabakaubanduse eest.

Kaubanduslikke sanktsioone on tavaks poliitilistes huvides rakendada palju laiemalt kui ­ainult meie maailmanurgas. Ainult et ajendid ja teostusmehhanismid on seejuures üldjuhul teistsugused. Meie juhtiv kaubanduspartner aga rakendab viimasel ajal eriti tihti poliitiliselt motiveeritud administratiivmeetmeid, mis enamjaolt küll mahuvad WTO reeglistikku. Nende rakendamise praktika väljendub siiani kehtivas osalises vagunite laadimise ametlikult vormistamata, kuid jõuliselt järgitavas keelus.

Sellega peab äritegemisel lihtsalt arvestama. Nagu äris ikka, tuleb riske jõudumööda hajutada ja kannatust varuda.