Jalakas laseb teistel särada

"Ma ei saa öelda, et mul oleks olnud teatrit tehes kohe teada, mis tast saab," lausub Von Krahli teatri juht Peeter Jalakas. "Loomulikult oli kaugem siht, mille nimel üldse tegutseda, aga igapäevases elus on pigem ikka olnud niipidi, et sa mitte ei ageeri, vaid reageerid."

Peeter Jalakas on rajanud eksperimentidele avatud alternatiivteatri Von Krahl, käivitanud teatrifestivale ja muid loomemajanduslikke projekte. Talle kuulub Tallinna vanalinnas kolmest majast koosnev hoonekompleks, kus lisaks teatrile tegutseb kolm talle kuuluvat söögikohta, samuti on ta osanik mitmes teises toitlustusettevõttes ning ökotooteid müüvas OÜs Ökosahver.

Jalakas pole päri, kui tema asutatud Von Krahlist räägitakse kui esimesest erateatrist. "Teater on kollektiivne kunst, sinna ette ei sobi kuidagi eesliide "era". Lisaks ei saa teatrit mitte kusagil maailmas teha ilma dotatsioonita," ütleb ta.

Jalakase kinnitusel ei olnud tal 1990ndate alguses eesmärki teha midagi, mida võiks kutsuda erateatriks. "Eesmärk oli teha teatrit niisugusena, nagu mina seda ette kujutan," selgitab ta. "Kuna sellist asja polnud toona riiklikus süsteemis võimalik teha, tuli leida sobiv formaat, kuhu selline kunst, nagu me seda tegime, mahuks."

Von Krahli teater avas uksed 31. oktoobril 1992. aastal. Tegutsemispaigana renditi ruume hoones, mis tollal kuulus trükitööliste ametiühingule, ja kus aastaid varem oli tegutsenud Paul Pinna nimeline rahvateater. Praktiliselt samal ajal Von Krahli teatriga käivitus maja alumisel korrusel Von Krahli baar.

"Üsna ruttu sai selgeks, et teatraalsete ambitsioonide elluviimiseks ei piisa trupist ja renditud ruumidest, vaid mingil hetkel on sul vaja hakata raha peale mõtlema," põhjendab Jalakas baari käimalükkamist. "Esimesed kümme aastat saime hakkama tänu väga lihtsale printsiibile - alumisel korrusel teeniti raha ja ülemisel korrusel kulutati. Kui sa tõesti tahad ilma toetuseta teatrit teha, siis tuleb valmis olla selleks, et pead kogu aeg ise peale maksma."

Ehkki Von Krahli baarist sai kohe pärast avamist Tallinna populaarseim kõrts, ei sattunud ometi sinna mitte kordagi sisse astuma kapimõõtu kiilaspäid, kelle eesmärk ei olnud baari ainulaadset õhkkonda nautida, vaid n-ö katust pakkuda. "See oli täiesti arusaamatu, sest 90ndate alguses kõik Tallinna kesklinna kõrtsid maksid katust," imestab Jalakas veel praegugi. "Minust läks see kuidagi täiesti mööda, mul ei olnud vaja isegi selle üle mõtiskleda, et mis ma siis teen, kui tulevad küsima. Võib-olla ei osanud nad meie juurde tulla, sest meil ei olnud aastaid ühtegi silti väljas, et siin tegutseb baar."

Algusaastatel majandas nii teatrit kui baari OÜ Von Krahl. "Me ei eristanud teatri ja baari tegevust," meenutab Jalakas. "Alles hiljem, kui tekkis lootus riigi käest mingit dotatsiooni saada, tundus mulle mõistlik need asjad eristada. Et ei tekiks mingit võimalust tõlgendada, justkui riigitoetusega püütakse eraettevõtet toetada." 1998. aastal moodustati MTÜ Von Krahli Teater, mis võttis üle teatri tegevuse. Kinnisvara haldamise ja muu äritegevusega tegeleb OÜ Vanaema Juures, mille ainuomanik on Peeter Jalakas.

1990. aastate keskel jõudis erastamine kultuuriasutusteni ja üks esimesi erastatavaid objekte oli Von Krahli teater. "Ma olin olukorras, et kui tahan siin jätkata, pidin kõik välja ostma," nendib Jalakas. "Samal ajal, kui teisi kultuuriobjekte anti rendile hinnaga üks kroon aastas, püüti meile jätta muljet, et pakkujaid on palju. Pärast muidugi selgus, et peale meie kedagi teist ei olnud. Pidin objekti ostma turuhinnaga ja see oli muidugi asi, mis mind tükk aega ajas vihale."

Peeter Jalakas on Eestis ainus teatritegelane, kellel on oma teatrimaja. Eraisikuna on ka Rein Kilk ehitanud uue teatrihoone, Tartu Sadamateatri, mida rendib Vanemuine. Sadamateatri praegune omanik on Janek Veeber, kes ostis finantsraskustesse sattunud Rein Kilgilt mullu nii teatrihoone kui ka Sadamaturu.

Et erastamiseks ja majade ostmiseks võetud pangalaenu tagasi maksta, käivitas Peeter Jalakas restorani Vanaema Juures ja aastaid hiljem restorani Aed. "Kõik need söögikohad on tehtud selleks, et finantseerida mõnd teatriga seotud kohustust," ütleb Jalakas. "Aga raha teenimine vaid teenimise pärast tundukski mulle igav ning mõttetu. Raha teenimisel peab olema eesmärk."

Küsimusele, kas ta ise peab ennast teatrimeheks või ettevõtjaks-kõrtsipidajaks, vastab Jalakas õlakehitusega. "Ma ei tea. Mingit otsust tehes ei mõtle ju, et selle otsuse teen ma nüüd kunstnikuna ja selle otsuse teen ärimehena, vaid sa elad oma elu ja püüad reageerida nendele võimalustele ning probleemidele, mis elu sulle ette käib," seletab ta. "Võib-olla see tundub kõrvalt vaadatuna veider, et nii erinevad alad, aga tegelikult on nad minu jaoks üks ja sama. Minu elu."

Jalakase sõnul läheb inimene teatrist eelkõige otsima seda miskit, mis jääb saali ja lava vahele, ning kui see miski on õhus, siis tundlik vaataja tajub selle ära. Ja ka hea restoran pole pelgalt see, kus on hea köök ja korralik teenindus, vaid see, kus samuti on õhus mingi selline atmosfäär, mis teeb sellest restoranist erilise.

"Mina tõlgendan enda jaoks lavastaja ja juhi rolli sellisena, et sa toimetad vaikselt ning lood eeldusi selleks, et inimestel oleks võimalik särada," räägib Jalakas. "Ja ei ole vahet, kas tegu on teatris näitleja või restoranis teenindajaga - neil mõlemal peab olema võimalus särada, olla inimlik ja puudutada seda miskit, mis vaatajas või restoranikülastajas toda puudutamist ootab."