27. oktoober 2013 kell 21:00

Laisad hankijad survestavad riigihankel pakkujaid

Riigihangete maailmas kohtab endiselt suhtumist, kus hankija ei väärtusta pakkujaid ning nende tööd. Oma sellise käitumisega survestab avalik sektor võimalikke pakkujaid ja raiskab maksumaksja raha. Toon näite suurprojektist, mille eeldatav maksumus riigi jaoks on kuni 20 miljonit eurot, lisaks veel hanke korraldamise kulud. Minu kätte juhtus sellega seotud kirjavahetus Riigihangete registrist.

Poolte kirjavahetus. Pakkumust ettevalmistavad ettevõtted kirjutavad seal, et nad on esitanud suure hulga hanke aluseks olevate töödega seotud küsimusi, millest paljudele on hankija jätnud riigihangete seaduses nõutud tähtaja jooksul (3 tööpäeva) sisuliselt vastamata. “Samuti on hankija jooksvalt muutnud ja täiendanud hankedokumente (projektdokumentatsiooni). Kõik see nõuab pakkujatelt rohkem aega, et esitada hankijale sisuline ning konkurentsivõimeline pakkumus. Tulenevalt neist põhjustest palume hankijalt mõistlikku suhtumist ja pikendada pakkumuse ettevalmistamise tähtaega vähemalt kahe nädala võrra,” öeldakse kirjas.

Hankija vastus sellele palvele kõlab lakooniliselt: “Pakkumuste esitamise tähtaega ei pikendata.”

Kui uurisin hankijalt, miks küsijatele pole tähtaja jooksul antud sisulist vastust, sain tagasisidet, et vastatud viidatud küsimustele on, aga jah, sisulist vastust pole koostatud. Nii võiksid hankijad edaspidi vastata iga kord algul lihtsalt “Täname. Tegeleme.” ning sisuliselt vastata alles viimasel päeval ja kõik on seaduse järgi korras. Pakkuja koostagu pakkumus kas või tunni ajaga, oma asi.

Kui selline suhtumine pole ettevõtjavaenulik, siis mis see on? Tekib küsimus, kuidas saab pakkuja kaitsta ennast laisa hankija vastu. Sellesarnane probleem on hangetes osalejate kindlasti tuttav.

Palju õhku. Olen arutanud riigihangete problemaatikat mitme suurhankija esindajaga. Nad on toonud välja, et praeguste riigihangete korralduses  on väga palju õhku sees ja sageli esineb olukordi, kus takistavaks osapooleks riigi projekti elluviimisel on hankija ise. Puudub osapoolte partnerlus ja sotsiaalselt vastutustundlik mõtteviis. Veelgi enam – oma sellise käitumisega survestab hankija võimalikke pakkujaid ning põletab riigi rahakoti sisu.

Hetkel kuum