Kauboikapitalism peab Eesti poliitmaastikult kaduma

Samas on sadakond aastat turumajandust õpetanud, et konkurentsis on ka omad ohud. Terav konkurents võib ahvatleda sulitempudele ja tarbijate lollitamisele. Kes nimetab hobuselihakotleti veiseburgeriks, kes reklaamib iselagunevaid saapaid ilmastikukindlate käimadena, kes õmbleb valmis Adibase dressid ja üritab neid originaali pähe maha müüa. Ebaaus konkurents, mis tüssab tarbijat, on kahjulik kogu ühiskonnale. Eriti kahjulik on see teistele tublidele ettevõtetele, kes – nähes, et vassimine on edukas tegevus –, tunnevad kapitalistlikku survet samale rajale asuda. Valetamine sünnitab valetamist ja pettus veel suuremat pettust. Kokkuvõttes pole tarbija enam kuningas, vaid Adibase dressides narr.

Ebaausa konkurentsi ärahoidmiseks tulevad appi riiklikud regulatsioonid. On tarbijakaitseamet, kes jälgib, et tarbijatele tünga ei tehtaks ja et neile suunatud informatsioon, olgu see siis pakendil või reklaamis, oleks tõene. On konkurentsi­amet, kes uurib, et ärid ei kasutaks halvasti ära oma erilist konkurentsiolukorda ja et kõigil ettevõtjatel oleks võrdsed võimalused.

Võitlus käib elu ja surma peale. Paraku on Eestis üks valdkond, kus kirjeldatud piirangud ei kehti – poliitikas. Mitmeparteisüsteem on kapitalismijumalale igati meelepärane: inimestel on valik ja nad saavad hääletada ühe või teise erakonna poolt, kes nende maksueurodega tulevikus toimetab.

Parteid kasutavad omavahelises konkurentsis samasuguseid meetodeid nagu ettevõtluses kombeks – käib usin tootearendus (valimislubadused) ja turundus (valimiskampaaniad). Populaarsusuuringutest ei saa me teada midagi muud kui ühe või teise erakonna turuosa, mis on üldjuhul otseses seoses erakonna sissetulekutega.

Viimased valimised tõestasid selgelt, et poliitiline konkurents on üliterav. Nii mõnigi tegija avastas end pärast valimisi poliitilisest Valhallast. Aga mis veelgi hullem – viimased valimised tõestasid, et hästi läks nendel, kes valijatega vassisid ja manipuleerisid. Kaotajateks on paraku Adibase dressides valijad ja need poliitikud, kes üritasid ausa konkurentsi piire mitte ületada. Ühesõnaga, Eesti poliitikas kehtib endiselt kauboikapitalism, kus ebaaus konkurents toob edu. Tulevikku vaadates on oluline, et pettus ei sünnitaks uut pettust ja valetamine uut valetamist.

Kui võtta šnitti ettevõtlusest, siis vajaksime hädasti valijakaitseametit (sarnaselt tarbijakaitseametiga), kel oleks kohustus jälgida, et valijate ­õigused oleksid kaitstud ja nende huvid esindatud. Kui ikka toode (peibutuspardid, valimislubadused ja programmid) on praak, tuleb see kaubandusest ära korjata. Kui valijaid ikka reklaamiga eksitatakse, tuleb see kiiresti ära keelata. Kui see ettevõtluses toimib, siis miks ei peaks see poliitikas toimima! Ja unustame valetamise õigustamise sõnavabaduse sildi all.

Vajame poliitilise konkurentsi ametit. Päris tervistav oleks näha poliitilise konkurentsi ametit, kes hoolitseks selle eest, et erakonnad ja valimistel osalejad oma turupositsiooni kurjasti ära ei kasutaks. Et võimulolevad poliitikud ei saaks avaliku raha eest kampaaniaid korraldada. Et kõigil erakondadel oleksid võrdsed võimalused valimistel osaleda ja oma kampaaniat teha. Et Ülemiste vanake püsiks järvesügavuses, mitte ei ilmuks tontliku robotina lapsi hirmutama.

Kui ettevõtluses on mõni kompanii monopoolses situatsioonis või liiga suure turuosaga, mis võimaldab tarbijatega manipuleerida, siis astub lavale konkurentsiamet, kes seab ettevõttele erireeglid, et tarbija huvisid ei kahjustataks.

Ka poliitikas võiks olla nii – kui mõni erakond satub pärast valimisi olukorda, kus ta saab üksinda mõnd linna või omavalitsust juhtida, võiksid selliseks puhuks olla kehtestatud reeglid, mis välistaks omakasu ja konkurentsi puudumisest tingitud halva valitsemise.

Edumeelsed ja ausad poliitilised jõud võiksid kehtestada regulatsiooni- ja järelevalvemehhanismid, mis välistaks ebaausa konkurentsi ka poliitikas. See oleks nende ja ka valijate hüvanguks. Kui ei usu, siis järgmine kord ettevõtjatelt toetusi küsides võiksid erakonnad ka nõu küsida. Enamik ärimehi kinnitab, et aus konkurents on südametunnistusele palju parem kui kauboikapitalism.