Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Puhkepäev. Mõnus retrohõng
Produtsent James Hintoni esimene täispikk album “Nonfiction” suunab kuulaja üsna ohutuilmelisse elektromaailma.
Üheksakümnendate maiguliselt kõlav plaat viib möödunud sajandi lõppu mäletava publiku nostalgialainele.
Albumi teine pala “Everything But” meenutab oma tüüne bassikäigu ja taustal sumiseva vokaaliga kümne aasta taha kadunud klubimuusikamaailma paremaid külgi.
Kui kolmandana kõlaval “The One’il” on mõne parema r’n’b pala taustaaimusi, siis “Jamie’s” kõmisevad hoopis trumm ja bass ning räppiv vokaal, millele lisab voogavust pehme klaverimuusika. Sellest samast loos algav bass näib muide läbivat, kokku löövat ja koos hoidvat kogu albumit.
Hinton hoidub ekstreemsustest ja ulatuslikust katsetamisest. Seetõttu mõjub plaat stiilselt ja hästi koostatuna.
Kõlareid edukalt müdistav muusika on täiskasvanulikult jahe, turvaliselt kindel ja ohutu.
Just nagu hea muusikaga peoõhtu tantsuklubis, kus osaledes üle paari joogi ei võta ja juba öö esimestel tundidel koju ära lähevad.