Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Vaenlasele ei tohi selga pöörata
Kultuuriinimestel pole võimu. Nad hoiavad ennast poliitikast väärikalt eemal – samas soovivad poliitikutelt saada raha. Poliitilistes protsessides osalemist peetakse räpaseks ja alandavaks. Lahendus saab siiski olla vaid dialoogi alustamine.
Poliitika on muutunud nii vastikuks, et sellele ei läheneta. Seda sõimatakse ja kirutakse, tihti eiratakse. Tulemus on skisofreeniline. Poliitikuid süüdistatakse hambutult, samas aga valitakse neid ise uuesti samadele kohtadele tagasi.
Haritud inimesed hoiavad end poliitikast eemale. Jaak Urmet kutsus Sirpi boikoteerima – see on kasutu. Vaenlasele ei tohi selga pöörata. Vaenlasele tuleb pidevalt otsa vaadata ja mitte pidada teda marutõbiseks peniks, keda tuleb passiivselt ajakirjanduses mõnitada. Sellega ollakse harjunud. Kultuurinimeste vingumine on sama jõuetu kui enne.
Mida teha? Alustada tuleb dialoogi poliitikutega. Nemad jagavad raha, nemad omavad vara. Poliitika peaks kultuuri arendamist toetama ja kultuur peaks omakorda looma rikkamad võimalused poliitika arendamiseks.
Kultuur ja poliitika pole eri planeetidelt pärinevad eluvormid, vaid ühe tagumiku kaks kannikat. See, et nad teineteist eiravad ja siis konfliktidega Kafka visioone ehitavad, pole kellelegi kasulik. Selle lõhe kaotamise kallal peab tõsiselt tööle hakkama, mitte elama romantilistes ideaalides ja eirama reaalsust kõigis selle värvides. Järelevalveta poliitik on väga ohtlik bioloogiline eluvorm.