Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Soovolinikuks tulgu mees!
Olen palju kuulnud inimesi, nii mehi kui naisi, väitmas, et soolist palgalõhet ja naiste alavääristamist tööturul pole olemas.
Mingil põhjusel me usume küll uuringuid parteide populaarsuse või ostukorvi muutuste kohta, kuid mitte uuringuid sellest, et naistele makstakse 30 protsenti vähem palka või et neil on raskem välja murda tippjuhi kohale. Siin on mingi viga, meie ettevõttes sellist asja küll ei ole, kinnitavad firmajuhid nagu ühest suust.
Labased naljad. Eelmisel nädalal taastärganud börsifirmade sookvootide teema pakkus palju meelelahutust. Ja andis päris hea pildi sellest, mis toimub sooteema puhul tugevas keskeas meeste peades ning kui idaeurooplased me ses suhtes ikka veel oleme. Nende meeste endi arvates kindlasti head naljad soovahetusoperatsioonidest ja meeste sünnitamisest on üsna oodatav reaktsioon. Ma ei kujuta aga ette, et mõni Lääne-Euroopa suurfirma juht lubaks endale otsesõnu välja öelda, et Angela Merkel on inetu naine. Mõelge hetkeks, kui tolle ütleja isiklike kehavõlude kohta mõni naine samal moel midagi irooniliselt märgiks, kui labaselt ja solvavalt see mõjuks! Aga naiste puhul on ju välimus selline osa nende väärtusest, mida kõik võivad arvustada, eks ole.
Arvestades valdavalt ilkuvat tooni sooprobleemidest kõnelemisel, peaks järgmine soovolinik olema kindlasti mees. Esiteks on mees meie riigis ikka veel tõsiseltvõetavam ning kui teema eestkõnelejaks saab tumedas ülikonnas, pikka kasvu ja konkreetse jutuga mees, siis on võimalus, et teda jäädakse korrakski kuulama.
Teiseks, mehi endid ahistavad stereotüüpsed normid ikka kõvasti! Alustades ühiskondlikust sunnist teha karjääri ja lõpetades lahutuse korral väiksemate õigustega oma lastele. Meeste kirjutamata kohustus olla tööalaselt edukas on allikaks paljudele psühholoogilistele probleemidele ja sõltuvusele meelemürkidest. Klassikokkutulekul 3000eurose palgaga praaliv tippspetsialist teeb seda enda upitamiseks ja vähem teenivate meeste alandamiseks. Näitamaks, kes on karjas alfaisane. Mehesse, kes eelistab lastega kodus olla ja poole kohaga midagi meelepärast, kuid vähetasuvat teha, suhtutakse teadagi kuidas. Suss, möku, tuhvlialune. Naisel seevastu on karjääri küll keerulisem teha, aga sellealast tunnustust ümbritsevatelt palju lihtsam saada, sest kui naise puhul on juba keskpäranegi edu saavutus, siis mehe puhul normaalsus.
Normaalne lahendus. Kui need kaks poolt teineteisele lähemale tuua, saaks kokku päris kena maailmakorralduse. Naine, kes pole sündinud koduseks paljulapseliseks emaks, saab teha ilma suuremate takistusteta karjääri, ja mees, keda tööalane edenemine ei huvita, saab ilma suuremate mõnitusteta kodus olla. Karjääri teevad karjääriinimesed ja kodus on perekesksed inimesed, soost olenemata. Nii saaks enam naisi börsifirmade nõukogudessegi.