17. detsember 2013 kell 21:00

Samm tönts, nina maas

Suur osa Eesti ettevõtjaid on frustreeritud. Otseselt midagi viltu ei ole, kuid midagi eriti hästi ka ei ole. Olukord on tavaline ja selget paremaksminemise tunnet ei ole. Ka mujal E­uroopas ja maailmas on palju frustreerunud ettevõtjaid, rohkemgi kui Eestis. Teatud mõttes on neil lihtsam, sest olukord on umbes selline kui Eestis 2009: asjad on lihtsalt halvad ning suurem osa inimesi teab, mis ja miks on viltu ja mida tuleb teha, isegi kui see tegevus eriti ei meeldi.

Eestiga on asjad teisiti. Probleemid on tihtipeale kinni “teistes”. Eksportida on keeruline, sest välisnõudlus on nõrk ja seda Eesti ettevõte eriti mõjutada ei saa. Kulud kasvavad – nii seadusandja tehtud otsuste kui ka demograafiliste protsesside tõttu. Tuleks investeerida, tuleks tootmist ümber korraldada, kuid paljud on sellega hädas. Kindlasti on neid, kes püüavad muudatusi edasi lükata. Kuid paljud ettevõtjad ei tea, mida täpsemalt teha, neil pole ressurssi, et muudatusi ellu viia, ja ebakindel väljavaade paneb kahtlema, kas tasub muudatusi teha. Kui leitaksegi idee ja põhjus investeerida, siis omavahenditest tihtipeale ei piisa, kuid väljast abi ei tule. Välisinvestorid tegelevad oma kodumaiste probleemidega, pankade omanike mõttemaailm on paljus kujundatud 2009. aasta järgi ja omanike kodumaa riskidest kantud.

Kiireid lahendusi pole. Siit tuleb ettevõtjate frustratsioon: olukord on paljude jaoks keeruline, kiireid lahendusi pole, tulevik ei ole eriti paljutõotav, kuid kulud suurenevad ja kasum väheneb. Et selline aeg tuleb, oli teada juba mõni aasta tagasi. Samuti seegi, et kehva kasvu periood maailmas võib kesta kümnendi ja enamgi. Võiks ju siis küsida: miks viriseda.

Tundub, et väga paljud ettevõtjad siiski lootsid, et asjad lähevad kiiremini paremaks. Tõenäoliselt tundub paljudele, et valitsus ei saa aru, mis toimub. Räägitakse, et Eestis on majandusseis hea ja ainus probleem on liiga kiire palgakasv. Kuid Eesti majandusseis paistab ülejäänud Euroopa kõrval hea lihtsalt seetõttu, et võrreldakse kehvadega. Valitsus ja Eesti Pank võiksid selle asemel, et hoiatada pidevalt võimaliku palgaralli, laristamise ja selle hukutavate tagajärgede eest, mõista, et ettevõtted ei kavatsegi raha palkadesse niisama kühveldada (see on paratamatus, kuni jõutakse asjad ümber korraldada) ja tarbijad saadud summasid silmapilguga sirgeks lüüa. Oleks aeg tähele panna, et ettevõtetel ei ole investeerimiseks ja muutusteks piisavalt ressursse ning tihtipeale napib motivatsiooni, sest tuleviku areng ei ole roosiline. Vaja oleks mõistmist, mitte näpuga vehkimist.

Sõnadega on võimalik muuta meeleolusid. See võib olla ka põhjendus, miks tuleva ja ületuleva aasta majandusprognoosid – ka suurte ja tähtsate institutsioonide tehtud – kipuvad olema maast lahti. Tõenäoliselt lähevad asjad tasapisi paremaks, kuid prognoosides on siiski palju soovmõtlemist sees. Tarbijad ei ole ei Eestis ega Euroopas valmis oma kulutusi eriti suurendama. Tagasihoidlik inflatsioon ja madalale lükatud ametlikud intressid ei erguta inimesi kulutama, ettevõtteid investeerima ega panku laenu andma, sest tulevikuootused on hillitsetud. Täiesti põhjendatult, sest suurte muutuste tegemine nõuab aega ning suuremale osale Euroopale on vajalike muudatuste ulatus hiigelsuur.

Eesti ettevõtjates pole optimismi, sest kõik on kuidagi keskpärane: majandus kasvab, kuigi vähe, käivet on, kasumit on ka, kuid kasv on kehv, konkurents on tihe ja tundub, et tulevik ei too erilist kergendust. Suurema osa tööstus- ja ehitusettevõtete tulevikuootused on tavapärasest kehvemad, kaubandusse ja teenindussegi on tasapisi pessimism levinud. Isegi IT-ettevõtete meeleolud on tuleviku suhtes muutunud keskpäraseks. Vaid hotellid ja restoranid näevad tulevikku positiivselt ning kinnisvarafirmad hõljuvad roosas udus.

Tarbija eelistab ettevaatlikuks jääda. Ainsad optimistid on tarbijad, kuid selle optimismi juures ei plaani tarbijad sugugi ostuhullusesse sukelduda. See optimism on rohkem tõdemus, et asjad liiguvad tõenäoliselt paremuse suunas, mistõttu kulutusi küll suurendatakse, kuid ettevaatlikult.

Kui pole optmismi, kui pole usku, et tulevikus läheb paremaks, siis majanduses asjad ei liigu, vähemalt mitte kuigi kiiresti. Ettevõtjad ei investeeri, tarbijad ei kuluta. Sellises seisus on oluline, et frustratsiooni juurde ei tekitataks. Eestil on ilmselt keeruline mõjutada meeleolusid mujal maailmas, kuid meil oleks võimalik toimetada nii, et me ise ei teeks endale asju keerulisemaks.

Nagu iga teinegi inimene püüab ettevõtja end muutunud oludega – suuremate kulude ja konkurentsitihedama keskkonnaga – kohandada. Mõni ei suuda ja süüdistab teisi – konkurente, valitsust, panku ja keda veel. Läbikukkujate hädakisale ei tasu tähelepanu pöörata, kuid kui kurtma hakkavad edukad, siis on kurjast sellest mitte välja teha. Ei tasu negatiivseid protsesse eitada ja eirata ning numbritega žongleerimise teel asju paremana näidata.

Hetkel kuum